Huuled: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} <poem> Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli. Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk....' |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Sest võõra naise huuled tilguvad [[mesi|mett]]
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu [[koirohi]],
terav otsekui kaheterane [[mõõk]].
</poem>
* * [[Õpetussõnad]], 5. ptk, salmid 3-4
13. rida:
<poem>
Su
sul on keele all mesi ja [[piim]],
ja su [[riided|riiete]] [[lõhn]]
on otsekui Liibanoni lõhn!
</poem>
24. rida:
<poem>
Tema [[silm]]ad - [[tuvi]]d [[vesi|vete]] keskel -
kümblevad
[[ripsmed|ripsmekallaste]] kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
nõrguvad mürrimahla.
</poem>
34. rida:
* Äkki ilmus [[tapeet|tapeedi]] varjust täiuslik [[valge]] [[käsi]]vars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk
* Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja [[nägu|näo]] üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele
** [[Eduard Bornhöhe]], "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk
* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93
70. rida:
<poem>
Kuid vastajal on niisked
"Kas mäletad veel [[kevad]]et,
kui Toomelt siniselged [[ilm]]ad
tõid sulisevat
Kui juuni[[tuul]]e sametsõõmus
all luhal hällis kastehein,
ja olid [[päike]]sest ja [[rõõm]]ust
mu
</poem>
* [[Linda Ruud]], "Süüdistus"
87. rida:
Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see [[vihm]], mis tasa trummi lööb.
</poem>
* [[Paul-Eerik Rummo]], "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48
104. rida:
<poem>
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk
114. rida:
<poem>
Tuul tõstis ta punase
see loitis kui tulehaav.
129. rida:
Segan [[suhkur|suhkrut]] malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või
Enam iial ma ei tee.
| |||