Huuled: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 4 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
(Uus lehekülg: '{{Toimeta}} <poem> Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli. Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk....')
 
Resümee puudub
Sest võõra naise huuled tilguvad [[mesi|mett]]
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu [[koirohi]],
terav otsekui kaheterane [[mõõk]].
</poem>
* * [[Õpetussõnad]], 5. ptk, salmid 3-4
 
<poem>
Su [[huuled]] tilguvad kärjemett, mu [[pruut]],
sul on keele all mesi ja [[piim]],
ja su [[riided|riiete]] [[lõhn]]
on otsekui Liibanoni lõhn!
</poem>
<poem>
Tema [[silm]]ad - [[tuvi]]d [[vesi|vete]] keskel -
kümblevad [[piim]]aspiimas,
[[ripsmed|ripsmekallaste]] kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad[[liilia]]d on tema [[huuled]],
nõrguvad mürrimahla.
</poem>
 
 
* Äkki ilmus [[tapeet|tapeedi]] varjust täiuslik [[valge]] [[käsi]]vars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma [[huuled]] aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära [[sõrmus]]e. Otsekohe sulgus [[uks]] ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest[[pimedus]]est.
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 25215
 
 
 
* Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja [[nägu|näo]] üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule[[suu]]le, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et [[janu]] kustutamatu oli!
** [[Eduard Bornhöhe]], "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk
 
 
 
* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema pattudega[[patt]]udega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93
 
 
<poem>
Kuid vastajal on niisked [[silm]]adsilmad:
"Kas mäletad veel [[kevad]]et,
kui Toomelt siniselged [[ilm]]ad
tõid sulisevat [[vesi|sulavett]]...?
Kui juuni[[tuul]]e sametsõõmus
all luhal hällis kastehein,
ja olid [[päike]]sest ja [[rõõm]]ust
mu [[huuled]] [[punane|punased]] kui [[vein]]...?
</poem>
* [[Linda Ruud]], "Süüdistus"
 
Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see [[vihm]], mis tasa trummi lööb.
</poem>
* [[Paul-Eerik Rummo]], "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48
<poem>
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu [[huuled|huultele]] [[käopäkk|käopäka]] kuri [[õis]]
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk
 
<poem>
Tuul tõstis ta punase salli[[sall]]i,
see loitis kui tulehaav.
 
Segan [[suhkur|suhkrut]] malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või [[patt]]upattu
Enam iial ma ei tee.
 
21 575

muudatust