Ursula Le Guin: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
 
Eesti keeles on temalt ilmunud:
* 1981 – "[[Pimeduse pahem käsi]]" – (sari "Mirabilia", tõlkija [[Krista Kaer]])
* 1994 – "[[Meremaa võlur]]: Meremaa triloogia I" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
* 1994 – "Atuani hauad: Meremaa triloogia II" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
* 1995 – "Kaugeim kallas: Meremaa triloogia III" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
* 1996 – "Tehanu: Meremaa viimane raamat" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
* 2002 – "Pimeduse pahem käsi" ("F-sari", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak, 2. trükk)
* 2002 – "[[Illusioonide linn]]. [[Maailma nimi on mets]]. [[Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel]]" – ("F-sari", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak; lühiromaanid ja jutustus)
* 2002 – "Rocannoni maailm. Pagenduse planeet" – ("F-sari", tõlkijad [[Kaaren Kaer]] ja Krista Kaer, kirjastus Varrak)
* 2012 – "Meremaa jutud" – (sari "Orpheuse Raamatukogu", tõlkija Eva Luts, kirjastus Fantaasia)
* 2015 – "Meremaa triloogia I. Meremaa võlur" (tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak)
* 2018 – "[[Ilmajäetud]]. Mitmeti mõistetav utoopia" (sari "Orpheuse Raamatukogu", tõlkija Tatjana Peetersoo, kirjastus Fantaasia)
 
=="Meremaa võlur"==
Tsitaadid 1994. aasta väljaandest.
 
24. rida:
:"Sest sa ei ole avastanud, mida ma õpetan," kostis maag. (lk 16)
* Maal, kus [[nõid]]u on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt [[saar]]e ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks [[loits]] juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks [[meri|mere]] kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis [[vihm]]al sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda [[kuusk|kuusepuu]] ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on [[vägi|väest]], kui sa oled liiga [[tarkus|tark]], et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas [[koht|kohas]] [[uni|magada]] saanud. (lk 17-18)
* [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu [[valgus]]t ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või [[kiitus]]e pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie [[kunst]]i iga [[sõna]], iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma [[hind]]a, mis sul maksta tuleb! (lk 22)
* Jaspisel oli komme rääkimise ajal muiata ning see sundis Gedi tema [[viisakus|viisakates]] sõnades peidetud pilget otsima. "Kas siis [[riided|riie]] teeb maagi?" küsis ta pahuralt.
:"Ei," vastas vanem poiss. "Kuigi ma olen kuulnud, et [[kombed]] teevad mehe." (lk 33)
* [Kurremkarmerruk:] Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate [[kurjus]] või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik [[hääl]]ed ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse. (lk 42)
* [Kurremkarmerruk:] "Mine magama; väsinud inimene on [[rumalus|rumal]]." (lk 62)
* [Gensher:] "Sa oled [[sünd]]imisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja [[pimedus]]e, [[elu]] ja [[surm]]a, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind [[uhkus]] ja [[viha|vihkamine]]. Mis seal imestada, et tulemuseks oli häving. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese [[hing]]e, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse [[jõud]] ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu [[kõrkus]]e vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime? (lk 58)
* [Kutsumismeister:] "Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja [[teadmine|teadmised]] laienevad, läheb [[tee]], mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei [[valik|vali]] enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (lk 63)
* Maagi nimi on paremini peidetud kui [[heeringas]] meres, kiivamalt valvatud kui lohekoobas. (lk 64)
* "Meister," ütles Ged, "ma ei saa sinu nime sinult võtta, sest ma ei ole piisavalt tugev, ma etei saa sinu nime sinult ka välja meelitada, sest ma pole küllalt tark. Seetõttu olen ma valmis siia jääma ning õppima või teenima või mida sa iganes tahad, kui sa just juhtumisi ühele mu küsimusele ei vasta."
:"Küsi."
:"Mis su nimi on?"
:[[Uksehoidja]] naeratas, ütles oma nime ning Ged astus nime korrates viimast korda [[Maja|Majja]]. (lk 65)
* Ta rääkis oma loo ja üks meestest ütles: "Aga kes nägi pealt seda [[ime]]t, et [[lohe]]sid uputati ja segadusse aeti? Mis siis, kui ta..."
:"Pea suu!" käskis saarlaste juht jämedalt, sest tema nagu enamik inimesi teadis, et võlur võib [[tõde|tõtt]] rääkida küll varjatult või tõe ka hoopis enda teada jätta, aga kui ta midagi ütleb, siis nii see ka tõesti on. Sest selles seisnebki tema kunst. (lk 81-82)
53. rida:
* Varjupaik, [[sadam]], [[rahu]], turvalisus - see kõik oli seljataha jäänud. Nad olid sellele selja keeranud. Nüüd olid nad teel, kus kõik juhtumused tõid hukatust ning igal teol oli [[tähendus]]. Sellel kursil, millele nemad olidasunud, võis kõige tühisemagi loitsu lausumine [[juhus]]t muuta ning väe ja hävingu tasakaalu kallutada, sest nüüd liikusid nad selle tasakaalu keskme poole, paiga poole, kus saavad kokku valgus ja pimedus. Säärasel retkel olijad ei lausu ühtki ettevaatamatut sõna. (lk 144)
* "Ta on nagu [[kala]]ke, selges ojas ujuv [[lepamaim]]," ütles Ged, "ta näib kaitsetu, aga kinni püüda teda ei saa."
:Seepeale vaatas Kurehernes talle otsa ja [[naeratus|naeratas]]. "Sa oled sündinud maag," ütles ta. "Mu [[õde|õe]] päris nimi on Kest." Vanas keeles tähendab 'kest' lepamaimu, nagu Ged hästi teadis, ning see tegi ta [[süda]]mele [[rõõm]]u. Veidi aja pärast aga lausus ta tasa: "Võib-olla ei oleks sa pidanud mulle tema nime ütlema."
:Kuid Kurehernes, kes ei olnud teinud seda mõtlematult, vastas: "Tema nimi on sinu käes niisama hästi hoitud nagu minu käes. Ja pealegi teadsid sa seda ütlematagi..." (lk 146)
 
59. rida:
{{Vikipeedia}}
 
{{JÄRJESTA:Le Guin, Ursula}}
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide kirjanikud]]