Ursula Le Guin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Pilt |
Resümee puudub |
||
45. rida:
:"Kui sa lähed edasi, kui sa põgened nagu enne, kohtad sa kõikjal kurjust ja hädaohte, sest vari ajab sind edasi, tema valib tee, mida mööda sa lähed. Sina pead valima. Sina pead otsima seda, mis sind otsib. Sa pead tagaajajat taga ajama." (lk 111)
* See kalur oli sünge vana [[mees]]. Tema [[kaksteist]] jalga pikk klinkerplangutusega [[paat]] oli nii kiivas ja lekkiv, et see ei olnudki õieti enam merekõlblik, ent ta küsis selle eest kõrget hinda: aastase mereohutuse loitsu tema enda paadile, temale ja ta pojale. Sest Gonti kalurid ei karda peale mere midagi, isegi mitte võlureid. (lk 114)
* Ged tahtis kohtuda varjuga merel, kui ta juba kord kohtuma pidi. Ta ei osanud öelda, miks, aga ometi kartis ta sellega uuesti kuival maal kokku minna. Merest tõusevad [[torm]]id ja koletised, kuid mitte kurjad jõud: [[kurjus]] on maist päritolu. Ja pimedusevallas, kus Ged oli kord käinud, ei ole merd, ei voola ainsatki [[jõgi|jõge]] ega lätet. Surmariik on kuiv. (lk 115)
* [Verihein ja Ged:] "Kui merel [[õhtusöök|õhtusöögi]] aeg kätte jõuab, miks te ei ütle siis: "
:"Jah, me võiksime seda teha. Aga nagu öeldakse, ei meeldi meile eriti oma sõnu süüa ning "lihapirukas" on lõpuks ikkagi ainult sõna... Me võime anda sellele [[lõhn]]a ja [[maitse]] ning see võib isegi
* [Verihein:] "Kui see pole saladus, siis ütle mulle, millised suured väed on maailmas veel peale valguse?"
:"See ei ole saladus. Arvan, et igasuguse väe allikas ja [[lõpp]] on üks. [[Aasta]]d ja [[kaugus]]ed, [[täht|tähed]] ja [[küünal|küünlad]], vesi, [[tuul]] ja [[võlukunst]], inimese käteosavus ja puu[[juur]]te [[tarkus]] tekivad kõik koos. Minu nimi, sinu nimi,
:Tirk peatas [[nuga|noa]] nikerdatud puidul ja küsis: "Aga surm?"
:Tütarlaps kuulas, läikivate [[must]]ade [[juuksed|juustega]] [[pea]] langetatud.
:"Selleks, et saaks lausuda sõna," vastas Ged aeglaselt, "peab olemas olema [[vaikus]]. Enne ja pärast." Siis tõusis ta äkitselt püsti ja ütles: "Mul ei ole õigust neist asjadest rääkida. Mulle lausuda antud sõna laususin ma valesti. Mul on parem vaikida; ma ei ütle enam midagi. Võib-olla pole olemas ühtki tõelist väge peale
* Varjupaik, [[sadam]], [[rahu]], [[turvalisus]] - see kõik oli seljataha jäänud. Nad olid sellele selja keeranud. Nüüd olid nad teel, kus kõik juhtumused tõid hukatust ning igal teol oli [[tähendus]]. Sellel kursil, millele nemad olidasunud, võis kõige tühisemagi loitsu lausumine [[juhus]]t muuta ning väe ja hävingu tasakaalu kallutada, sest nüüd liikusid nad selle tasakaalu keskme poole, paiga poole, kus saavad kokku valgus ja pimedus. Säärasel retkel olijad ei lausu ühtki ettevaatamatut sõna. (lk 144)
* "Ta on nagu [[kala]]ke, selges ojas ujuv [[lepamaim]]," ütles Ged, "ta näib kaitsetu, aga kinni püüda teda ei saa."
:Seepeale vaatas Kurehernes talle otsa ja [[naeratus|naeratas]]. "Sa oled sündinud maag," ütles ta. "Mu [[õde|õe]] päris nimi on Kest." Vanas keeles tähendab 'kest' lepamaimu, nagu Ged hästi teadis, ning see tegi ta [[süda]]mele [[rõõm]]u. Veidi aja pärast aga lausus ta tasa: "Võib-olla ei oleks sa pidanud mulle tema nime ütlema."
| |||