Erinevus lehekülje "Eesti kirjandus" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* Oli kirjanduslik tegelane nagu [[Tuglas]], kes teatavas mõttes lõi eesti kirjanduse kui institutsiooni. Hiljem tulid — pooleldi väljaspoolsetena - niisugused nagu [[Paul Kuusberg|Kuusberg]] või mõni teine, kes seda pool-illegaalseks muutunud institutsiooni oma kahemõttelise tegevusega alal püüdsid hoida. Võib öelda, et õnnestunult. Eesti kirjandust kui "väikest" on siiski kõige paremini teoks teinud mõned teised, kellel institutsionaalse ("suurena" planeeritud) kirjandusega alati pole olnudki head suhted: [[Juhan Liiv|Liiv, Enno]], [[Jaan Oks|Oks]], [[Tammsaare]], [[Heiti Talvik|Talvik]], [[Ristikivi]], [[Ilmar Laaban|Laaban]], [[Artur Alliksaar|Alliksaar]], [[Uku Masing|Masing]], [[Hando Runnel|Runnel]], [[Juhan Viiding|Viiding]], [[Nikolai Baturin|Baturin]]. (Selline loend pole kinnine, pealegi jäid siit praegu välja naised.) Sellele eesti kirjanduse väiksemale osale on paratamatult omane teatav taandamatus ja tõlkimatus, ta on niisiis määratudki jääma väikeseks, ükskõik kui palju ka ei tehtaks naljakaid katseid teda teistele tutvustada. Ei, ta ei "tutvu"! Igasugune rahvusvaheline kriteerium jätab meid tema üle otsustamisel alati poolele teele. Samas on ta seni ometi moodustanud mingi näilise ühtsuse, kuulunud tuglaslikku kirjandusinstitutsiooni.
:Just see ühtsus ongi nüüd pudenemas. Võiks öelda, et see, mis variseb, on Tuglase kuju. Meie kirjanduslik elu pöördub paratamatult kuidagi "postmodernseks", ükskõik, kas modernismi ennast on olnud või ei, ükskõik kas sellele hakkab vastama mingi "postmodernne konditsioon" muudel elualadel. Kehtivad korraga kõik kirjanduslikud koodid ärkamisaegsetest sotsrealistlikeni. Kõik on võimalik, tingimusel, et leidub väljaandja ja ostja. Puudub konsensus, milline õieti peoks olema "eesti kirjandus". Kirjandus pudeneb laiali ruumis. Tollele väiksemale osale eesti kirjandusest, mis kunagi pole tahtnud olla muud kui väike, tähendab see muidugi ainult vabanemist väljaspoolsetest määratlustest.
** [[Hasso Krull]], "Kirjanduse pudenemine". Rmt: "Katkestuse kultuur", Vagabund 1996
 
* Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate [[aeg]]adega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva [[kirjandus]]t. [[Esteetika]] ajalugu on vastandumiste [[ajalugu]]. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama [[inimene|inimest]]. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.