Marina Tsvetajeva: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
37. rida:
:Selleks, et kõnelda [[Jumal]]ast, [[päike]]sest, armastusest - tuleb ''olla''.
:[[Luule]] on olemine: teisiti ei saa.
** Märkmik, 19. märts 1919 (lk 114)
 
* [Vjatšeslav Ivanov:] "Kas Teie olete [[kristlane]]?"
45. rida:
:"Südametunnistus? See mulle ei meeldi. Selles on midagi... [[protestantlus|protestantlikku]]."
:(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud väävlihaisu.)
** Märkmik, 1. juuni 1920, lk 152
 
* Kõige täpsem, mida ma saan Teile enda kohta öelda: elu on haihtunud, põhi paistab, või veel täpsemalt: vaht on kadunud.
70. rida:
* Kas "[[Jumalik komöödia]]" on - sooline? "[[Johannese ilmutuse raamat|Apokalüpsis]]" - sooline? "Farbenlehre" ja "[[Faust]]" - soolised? Kogu ''[[Swedenborg]]'' sooline?
:Soolisus on see, mis tuleb ületada, ihu on see, mille ma ''maha raputan''.
** kirjas Roman Gulile 27. juunil 1923, lk 206-207
 
* [[Kodumaa]] ei ole kokkuleppeline territoorium, vaid [[mälu]] ja [[veri|vere]] muudetamatus.
104. rida:
* Iga tükike maailmast jaguneb nelja, viie tegelase vahel - alati ühtede ja samade.
:Noorus on ainult rõivas, mida antakse käest kätte. Ei. Noored inimesed ise on rõivas, mida igavene noorus ülle tõmbab ja maha jätab, taas selga paneb ja jälle maha jätab.
** prantsuskeelsest märkmevihikust, 14. juunil 1932
 
* Kõike, mida mees saab teha, teevad ka naised (või vähemalt mõni neist) - seega - naine: Jeanne d’Arc (sõda), Sonja Kovalevskaja (matemaatika), või võib keegi neist teha seda ühel päeval, sest ma ei näe, et muusika (juhul kui mulle väidetakse vastu, et pole naissoost Beethovenit) oleks naistele võõram kui matemaatika.
:Mees ei kiljuta kunagi "Portugali nunna kirju".
:Ainult üks tegi seda - [[Rainer Maria Rilke|Rilke]], aga kes tahaks kasutada tema kohta sõna ''1’homme'' - ei ''mehe'' ega isegi ''inimese'' tähenduses.
** prantsuskeelsest märkmevihikust, juuli-august 1932
 
* Kui saate - hankige endale kuskilt "[[Protsess]]" - [[Kafka]] oma (hiljuti surnud väljapaistev tšehhi kirjanik) - see räägib minust - neil päevil. See raamat oli viimane, mida ma lugesin - enne. Lugesin [[ookean]]i ääres, lainete säras, nende kohina ja vaikse jutu saatel - aga lained kadusid, protsess jäi. Ja isegi - sai teoks.
** kirjas Vadim Andrejevile ([[Leonid Andrejev]]i poeg), , 4. detsembril 1937, lk 480
 
* Mõistatus on selles, et - vastuvõtmine ei nõua sugugi vähemat täiuslikkust - ja jõudu - kui andmine. Eks minge mõne inimese juurde tühjade (paluvate) kätega - nagu kõik - nagu kõik naised - Teie tühjus võetakse meelsasti vastu. Ainult jumalad ei karda ohvriande. Kohtuge siis - jumalaga.
:Te tunnete ta ära selle järgi, et tema vastuvõtvad käed on täit¬matult tühjad: et tal on kustutamatu nälg - ohvriandide järele: südamesoojuse järele. Jumal on - täitmatu õgard.
** kirjas Ariadna Bergile, 26. november 1938, lk 494
 
* Milleks mulle äratuskell?? Sellega on samamoodi nagu kunstnik Gontšarova [[tolmuimeja]]ga, mis kattus tolmuga otse minu silme all, samal ajal kui tema käis sellest alati ringiga mööda - justkui oleks tegemist priske põõnava [[madu|maoga]]).