Marina Tsvetajeva: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
* Lehtede langemine on inimeste [[elu]] [[sümbol]]. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie [[mõte]]te, [[unistus]]te, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
** Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, (lk 71)
* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]ist naisekuju, kelle
** Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, lk 72
* Surra... vene [[põhiseadus|konstitutsiooni]] eest. Ha-ha-haa! Kuigi see kõlab uhkelt. Mis kuradi pärast on vaja konstitutsiooni, kui mind tiivustab [[Prometheus]]e [[tuli]].
** Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, lk 73
* Iga [[raamat]] on murd[[vargus]] isiklikus elus! Mida rohkem [[inimene]] loeb, seda vähem ta oskab ja tahab ise elada.
:See on ju kohutav! Raamatud - hukutavad meid. See, kes on palju lugenud, ei saa olla õnnelik. Tõepoolest, [[õnn]] on alati teadvustamatu, õnn ongi ainult teadvustamatus.
** Kiri Maksimilian Vološinile 18. aprill 1911, lk 77
34. rida:
** Märkmik, 28. juuli 1919, lk 112
* Selleks, et ülistada jaapani [[vaas]]e - või kallima küüneotsa, fajanssi (nagu teie, esteedid), või
:Selleks, et kõnelda [[Jumal]]ast, [[päike]]sest, armastusest - tuleb ''olla''.
:[[Luule]] on olemine: teisiti ei saa.
41. rida:
* [Vjatšeslav Ivanov:] "Kas Teie olete [[kristlane]]?"
:[Marina Tsvetajeva:] "Nüüd, kus Jumalat teotatakse, ma armastan teda."
:"Jumalat teotatakse alati, me peame aitama Jumalal ''olemas olla''. Iga vaene naine, kes vastu tuleb, tähendab, et [[Jeesus|Kristus]] lüüakse risti. Ristilöömine pole lõppenud, Kristust lüüakse risti iga tund - sest on olemas Antikristus. Ühesõnaga, kas te olete kristlane?"
:"Arvan, et olen. - Igatahes on mul igiunetu [[südametunnistus]]."
:"Südametunnistus? See mulle ei meeldi. Selles on midagi... [[protestantlus|protestantlikku]]."
:(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud [[väävel|väävlihaisu]].)
* Märkmik, 1. juuni 1920, lk 152
50. rida:
** Kiri Jevgeni Lozmanile, 29. juuni 1921, lk 164
* [[Hing]] kasvab kõigest, kõige enam -
** Kiri Ljudmilla Tširikovale 3. november 1922, lk 187
* Üldse millestki poleks vaja kirjutada: panna [[sulg]] käest, süüvida tühjusesse ja jutustada (aina kõnelda!). Aga pärast - tühi leht - ja täidetud tühjus. Kas nõnda poleks parem?
** kirjas Aleksandr Bahrahile 14.-15. juuli 1923, lk 211
* Oh, Jumal tahab tõesti teha minust suurt
** kirjas Aleksandr Bahrahile 27. juuli 1923, lk 203
62. rida:
** Märkmik (lk 204)
* Mina ei loe [[keha]] kaugeltki inimese täieõiguslikuks pooleks. [[Noorus]]es on see ehteasi, [[vanadus]]es - [[tigu|teokarp]], millest tahaks välja rabelda!
** kirjas Aleksandr Bahrahile 20. juuli 1923, lk 215
75. rida:
** vastus ajakirja "Na Svoih Putjah" küsimustikule 1925, lk 206
* Minul on kõiges - igas inimeses ja [[tunne|tundes]] - liiga kitsas, just nagu mul on kitsas ka ükskõik millises toas, olgu see punker või [[palee]]. Ma ei suuda elada, st kesta, ma ei oska elada argipäevades, päevast
** kirjas O. Kolbassina-Tšernovale, 8. jaanuar 1925, lk 244
* [[Looming]]ut ja
** kirjas Aleksandr Bahrahile 29. september 1923, lk 245
* Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie [[viha|vihkamine]]. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: ''vihatav silmanähtavas''.
** kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, lk 274
* Ma olen liiga intelligentne, et vihata kodanlust - tal on õigus, sest ma olen talle võõras, palju võõram kui kõige hullem antikommunist. (NB! Kodanlase vastand on poeet, mitte kommunist, sest poeet on [[loodus|LOODUS]], mitte mingi [[maailmavaade]]. Poeet: anti-kodanlane.)
** kirjas A. V. Buninile 4. mail 1928, lk 296
* 28. aprillil [1928], just enne
:- Noh, Majakovski, mida ma võin Teie poolt
:- Öelge, et [[tõde]] on siin.
:1928, aasta 7. novembri hilisõhtul, kui astusin välja Voltaire'i
:- Noh, mida Te ütlete Venemaa kohta, olles äsja kuulnud Majakovskit?
:Vastasin kõhklematult:
:- [[Jõud]] on seal.
* Pariisis ilmuv vene ajakiri Evrazia, lk 293
*
** kirjas Nanny Wunderly-Volkartile, 29. detsembril 1931, lk 297
* Tahate tõde poeesia kohta? Iga rida on koostöö „kõrgemate jõududega” ja poeet on ''palju'', kui ta on [[sekretär]]! - Muide, kas Te olete mõelnud sõna sekretär (''secret'') sügavale tähendusele?
** kirjas Jevgenia Tšernosvitovale, 15. jaanuaril 1927, lk 321
* Iga tükike maailmast jaguneb [[neli|nelja]], [[viis|viie]] tegelase vahel - alati ühtede ja samade.
:Noorus on ainult [[riided|rõivas]], mida antakse käest kätte. Ei. Noored inimesed ise on rõivas, mida igavene noorus ülle tõmbab ja maha jätab, taas selga paneb ja jälle maha jätab.
* prantsuskeelsest märkmevihikust, 14. juunil 1932
* Kõike, mida [[mees]] saab teha, teevad ka naised (või vähemalt mõni neist) - seega - naine: Jeanne d’Arc (sõda), Sonja Kovalevskaja (matemaatika), või võib keegi neist teha seda ühel päeval, sest ma ei näe, et [[muusika]] (juhul kui mulle väidetakse vastu, et pole naissoost
:Mees ei kirjuta kunagi "Portugali nunna kirju".
:Ainult üks tegi seda - [[Rainer Maria Rilke|Rilke]], aga kes tahaks kasutada tema kohta sõna ''1’homme'' - ei ''mehe'' ega isegi ''inimese'' tähenduses.
114. rida:
** kirjas Vadim Andrejevile ([[Leonid Andrejev]]i poeg), 4. detsembril 1937, lk 480
* Mõistatus on selles, et - vastuvõtmine ei nõua sugugi vähemat täiuslikkust - ja jõudu - kui andmine. Eks minge mõne inimese juurde tühjade (paluvate) [[käsi|kätega]] - nagu kõik - nagu kõik naised - Teie tühjus võetakse meelsasti vastu. Ainult jumalad ei karda ohvriande. Kohtuge siis - jumalaga.
:Te tunnete ta ära selle järgi, et tema vastuvõtvad käed on
* kirjas Ariadna Bergile, 26. november 1938, lk 494
* Milleks mulle äratuskell?? Sellega on samamoodi nagu kunstnik Gontšarova [[tolmuimeja]]ga, mis kattus
** kirjas Ariadna Bergile, 12. juuni 1939, lk 502
* Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest ''kõik'' - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki
** kirjas Ljudmilla Vepritskajale, 9. jaanuar 1940, lk 533-534
|