Marina Tsvetajeva: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]ist naisekuju, kelle jalge[[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele [[enamus]] pidevalt ajujahti peab.

* Surra... vene [[põhiseadus|konstitutsiooni]] eest. Ha-ha-haa! Kuigi see kõlab uhkelt. Mis kuradi pärast on vaja konstitutsiooni, kui mind tiivustab [[Prometheus]]e [[tuli]].

* Iga [[raamat]] on murd[[vargus]] isiklikus elus! Mida rohkem [[inimene]] loeb, seda vähem ta oskab ja tahab ise elada.

* Selleks, et ülistada jaapani [[vaas]]e - või kallima küüneotsa, fajanssi (nagu teie, esteedid), või pilvelõhkujaid[[pilvelõhkuja]]id (nagu teie, futuristid) - piisab näimisest.

:"Jumalat teotatakse alati, me peame aitama Jumalal ''olemas olla''. Iga vaene naine, kes vastu tuleb, tähendab, et [[Jeesus|Kristus]] lüüakse risti. Ristilöömine pole lõppenud, Kristust lüüakse risti iga tund - sest on olemas Antikristus. Ühesõnaga, kas te olete kristlane?"

:(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud [[väävel|väävlihaisu]].)

* [[Hing]] kasvab kõigest, kõige enam - kaotustest[[kaotus]]test.

* Üldse millestki poleks vaja kirjutada: panna [[sulg]] käest, süüvida tühjusesse ja jutustada (aina kõnelda!). Aga pärast - tühi leht - ja täidetud tühjus. Kas nõnda poleks parem?

* Oh, Jumal tahab tõesti teha minust suurt [[poeet]]ipoeeti, muidu ei oleks ta minult kõike viimseni ära võtnud!

* Mina ei loe [[keha]] kaugeltki inimese täieõiguslikuks pooleks. [[Noorus]]es on see ehteasi, [[vanadus]]es - [[tigu|teokarp]], millest tahaks välja rabelda!

* Minul on kõiges - igas inimeses ja [[tunne|tundes]] - liiga kitsas, just nagu mul on kitsas ka ükskõik millises toas, olgu see punker või [[palee]]. Ma ei suuda elada, st kesta, ma ei oska elada argipäevades, päevast päeva[[päev]]a, - ma elan alati endast ''väljas''. See [[haigus]] on ravimatu ja selle nimi on: hing.

* [[Looming]]ut ja [[armastus]]tarmastust ei saa ühitada. Sa elad kas ühes või teises.

* Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie [[viha|vihkamine]]. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: ''vihatav silmanähtavas''.

* Ma olen liiga intelligentne, et vihata kodanlust - tal on õigus, sest ma olen talle võõras, palju võõram kui kõige hullem antikommunist. (NB! Kodanlase vastand on poeet, mitte kommunist, sest poeet on [[loodus|LOODUS]], mitte mingi [[maailmavaade]]. Poeet: anti-kodanlane.)

* 28. aprillil [1928], just enne Venemaalt[[Venemaa]]lt lahkumist, kohtasin [[Vladimir Majakovski|Majakovskit]] varahommikul täiesti inimtühjal Kuznetski [[sild|sillal]].

:- Noh, Majakovski, mida ma võin Teie poolt Euroopale[[Euroopa]]le edasi öelda?

:- Öelge, et [[tõde]] on siin.

:1928, aasta 7. novembri hilisõhtul, kui astusin välja Voltaire'i kohvikust[[kohvik]]ust, kus toimus Majakovski luuleõhtu, küsiti minult:

:- [[Jõud]] on seal.

* Paguluses[[Pagulus]]es on kõik parteiline, aga mina ei kuulu ühessegi parteisse[[partei]]sse.

* Tahate tõde poeesia kohta? Iga rida on koostöö „kõrgemate jõududega” ja poeet on ''palju'', kui ta on [[sekretär]]! - Muide, kas Te olete mõelnud sõna sekretär (''secret'') sügavale tähendusele?

* Iga tükike maailmast jaguneb [[neli|nelja]], [[viis|viie]] tegelase vahel - alati ühtede ja samade.

:Noorus on ainult [[riided|rõivas]], mida antakse käest kätte. Ei. Noored inimesed ise on rõivas, mida igavene noorus ülle tõmbab ja maha jätab, taas selga paneb ja jälle maha jätab.

* Kõike, mida [[mees]] saab teha, teevad ka naised (või vähemalt mõni neist) - seega - naine: Jeanne d’Arc (sõda), Sonja Kovalevskaja (matemaatika), või võib keegi neist teha seda ühel päeval, sest ma ei näe, et [[muusika]] (juhul kui mulle väidetakse vastu, et pole naissoost Beethovenit[[Beethoven]]it) oleks naistele võõram kui [[matemaatika]].

* Mõistatus on selles, et - vastuvõtmine ei nõua sugugi vähemat täiuslikkust - ja jõudu - kui andmine. Eks minge mõne inimese juurde tühjade (paluvate) [[käsi|kätega]] - nagu kõik - nagu kõik naised - Teie tühjus võetakse meelsasti vastu. Ainult jumalad ei karda ohvriande. Kohtuge siis - jumalaga.

:Te tunnete ta ära selle järgi, et tema vastuvõtvad käed on täit¬matulttäitmatult tühjad: et tal on kustutamatu [[nälg]] - ohvriandide järele: südamesoojuse järele. Jumal on - täitmatu õgard.

* Milleks mulle äratuskell?? Sellega on samamoodi nagu kunstnik Gontšarova [[tolmuimeja]]ga, mis kattus tolmuga[[tolm]]uga otse minu silme[[silm]]e all, samal ajal kui tema käis sellest alati ringiga mööda - justkui oleks tegemist priske põõnava [[madu|maoga]]).

* Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest ''kõik'' - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki tehastes[[tehas]]tes, mitte luuletustes".) Poeesias on vaja ainult neid asju, mida kellelegi vaja pole. ''See on - kõige vaesem koht kogu maamunal''. Ja see koht on - püha. (Mul on väga raske ette kujutada, et keegi suudaks kirjutada säärase luuletuse - täiesti puhtast südamest, hingest ja hingele.)