Fs: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
82. rida:
* Kõigepealt teeme yhe asja selgeks – fs kirjutatakse väikeste tähtedega ja see olengi mina. Nii. Yks asi sai nyyd paika. Eks "2004" olegi sellest, kuidas ma elan, töötan, söön jne. Ja sealjuures [[armastus|armastan]], [[viha|vihkan]], masendun… Uinumise koha pealt tuleb kyll seda tunnistada, et see juhtub minuga tavaliselt mitte [[õhtu]]l, vaid siis, kui [[Lasnamäe]] [[lind]]ude kolmas vahetus on hommiku[[laul]]u alustanud.
:Kui Sa aga pidasid silmas [[raamat]]u viimast luuletust, kus on juttu karmist mehest, siis see on sulaselge eneseiroonia. Kuidagi tuli kogu see lugu kokku võtta, aga niipea kui ma ennast veidigi distantsilt vaatan, tuleb iseenesest irve näkku. No kuidas sa võtad sellist tõsiselt?
* Igast aastast saab [[film]]i või [[näidend]]it teha, isegi kõigist neist kurnavaist seitsmekymnendaist on tehtud. Ka minu [[elu]]st, kui seda mõtlesid, saaks kindlasti skripti, ainult et sel on mõtet vaid juhul, kui keegi suudab [[Rowan Atkinson]]i nõusse rääkida – yksnes see [[mees]] suudaks edasi anda minu hingeelu subtiilseid nyansse.
* Mis saaks mul selle vastu olla, kui keegi leiab mu [[tekst]]ides sooje alatoone ja inimlikku nukrat [[huumor]]it! Seda ytlen ma praegu ilma igasuguse [[iroonia]]ta… või kui… siis nukra eneseirooniaga. Võib-olla ei oleks mulle endale kunagi selline sõnastus keelele tulnud, aga igal juhul ei ole ma mingi sadist-satanist, kes soovib [[lugeja]]le kurja. Pigem kisun kõigi oma [[depressioon]]ide ja naeruväärsustega sinna [[Woody Allen]]i tegelaste kampa.
88. rida:
Usun, et mu tekstid peegeldavad mu loomust ysna varjamatult ja kogu see jutt oli ka neile seletuseks. Aga kui tõsiselt siis ikkagi tuleks mu tõsiselt kirjutatud luuletusi võtta? Ilmselt sama tõsiselt kui mind ennast, aga see on juba igayhe enda otsustada.
* Inimkeeli öelduna – yhest kyljest pean ikkagi primaarseks elu ennast, ma ei taha romantilise [[geenius]]ena enda, veel vähem kellegi teise elu [[Kunst]]i nimel ära lörtsida. Teiselt poolt võtan ka kirjutamist tõsise tegevusena, mis nõuab enesedistsipliini, igat joomalauas syndinud sõnamängu ma tiražeerida ei kavatse. Need lugematud päevad minu elus, kus ma ridagi ei kirjuta, ei pruugi olla veel raisatud. Aga on perioode, kus päevas tuleb kaks, kolm, neli luuletust. Ja siis ma pyyan olla võimalikult täpne – ei yhtki yleliigset ega põhjendamatult kahemõttelist rida, väljendit, [[sõna]], tähte ega kirjavahemärki. Kui saab ilma pealkirjata, siis ma seda ei pane.
:Kui laskuda tootmisprotsessi tehnilistesse yksikasjadesse, siis suuremad kahtlused ja vaidlused oma paremate ja halvemate minade vahel pean enne paberi-pliiatsi või klaviatuuri taha istumist. Nii et sellist asja ei ole, et ma istuks ja mõtleks, et “no ei tule vaimu peale!” või et kuidas ma oma suurt sisemist palangut kyll sõnastada suudan. Hakkan kirjutama siis, kui tunnen, et mul on tõesti midagi öelda ja kujutan ette, kuidas see umbes kõlama peaks.
* Pea igas muus osas on [[inglased]] ja kõik need teised britid mulle igavesti armsad ja sydamelähedased, aga niipea, kui jutt läheb [[jalgpall]]ile, jään korrapealt sõnatuks. Ja parem ongi – muidu ytleks veel midagi blasfeemilist. Nii et [[sport]]. Sport, sport, sport…
:Ja igasugune võistlemine ylepea – [[Eurovisioon]] näiteks. Et kes kellele… Võõras [[planeet]] minu jaoks.
| |||