Fs: erinevus redaktsioonide vahel

* Ma võtan [[elu]] väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat [[hind]]a. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi. Võib-olla olen ma piiratud, kes teab, aga seda, mida ma märkan, võtan ma tõsiselt enda sisse. Aga nii kui ma oma eksistentsiaalsetes painetes piinlevat kõhna [[keha]] kõrvalt vaatan – beanlik, beanlik ja tragikoomiline on see kõik!

* InimkeeliInim[[keel]]i öelduna – yhest kyljest pean ikkagi primaarseks elu ennast, ma ei taha romantilise [[geenius]]ena enda, veel vähem kellegi teise elu [[Kunst]]i nimel ära lörtsida. Teiselt poolt võtan ka kirjutamist tõsise tegevusena, mis nõuab enesedistsipliini, igat joomalauas syndinud sõnamängu ma tiražeerida ei kavatse. Need lugematud päevad[[päev]]ad minu elus, kus ma ridagi ei kirjuta, ei pruugi olla veel raisatud. Aga on perioode, kus päevas tuleb kaks, kolm, neli luuletust. Ja siis ma pyyan olla võimalikult täpne – ei yhtki yleliigset ega põhjendamatult kahemõttelist rida, väljendit, [[sõna]], tähte ega kirjavahemärki. Kui saab ilma pealkirjata, siis ma seda ei pane.

:Kui laskuda tootmisprotsessi tehnilistesse yksikasjadesse, siis suuremad kahtlused[[kahtlus]]ed ja vaidlused oma paremate ja halvemate minade[[mina]]de vahel pean enne paberi-pliiatsi või klaviatuuri taha istumist. Nii et sellist asja ei ole, et ma istuks ja mõtleks, et “no ei tule vaimu peale!” või et kuidas ma oma suurt sisemist palangut kyll sõnastada suudan. Hakkan kirjutama siis, kui tunnen, et mul on tõesti midagi öelda ja kujutan ette, kuidas see umbes kõlama peaks.

* Kuigi, mis seal salata, ega sellestki, millest hoolin, ole kerge rääkida. Teistest inimestest hoolin, mõnest kohe väga. Poleks armastust[[armastus]]t, ei oleks jõudu kylgegi keerata. Kasutades religioosset sõnavara (mis sest, et ma pole religioosne inimene) – armastus on justkui kogu meid ymbritseva jama lunastaja. Salvador, nagu mõnel pool öeldakse. Aga see – ma räägin ikka armastusest – võib olla Salvador ka hoopis teises, nii-öelda lähiajaloolises tähenduses. Häving, [[vägivald]], [[julmus]], alandus ja nii edasi.

* Tartus[[Tartu]]s olen ma elanud veel Annelinnas[[Annelinn]]as ja kahes tööliste ühikas: üks oli [[Karlova]] ja Ropka piiril ja teine päris kesklinnas, kohe ülikooli [[raamatukogu]] taga. Mõlemad majad olid sellised, kus välisukselevälis[[uks]]ele oleks võinud panna sildi „Taste of adventure". Ma mäletan, kuidas parmud käisid minu raamatukogu-taguse ühika toas korduvalt ühte ja sama joomakaaslast otsimas. Seejärel otsis teda üks neiu kohtukutsega, mõne aja pärast politseinik[[politsei]]nik ja lõpuks tuli üsna deliirses seisundis mees ise, väites, et elab selles toas.

* Ma ei taha Tartu puhul rääkida parematest ja halvematest või targematest ja rumalamatest, pigem aga just sellistest, kes ükskõik mis mõttes erinevad väljakujunenud süsteemist[[süsteem]]ist, hierarhiast või vastavast kogukonnamudelist. Neil on seal raskem. Ma olen tähele pannud, et Tartus kipub nii kirjanike[[kirjanik]]e kui maalikunstnikemaali[[kunstnik]]e hulgas olema kaks vastasleeri, kes näeksid heameelega, et sa oleksid kas nende poolt või nende vastu. Mingi leeri vastu olemine on sellele leerile palju meeldivam ja mugavam olukord kui see, et sa üldse süsteemi eitad.

* Ma olen selle aja jooksul ise palju muutunud ning ühtesid ja samu [[Juhan Viiding|Üdi]] tekste vähemalt kolmel erineval moel lugenud. On juhtunud, et olen aastate möödudes, oluliselt teistsugusena, sama raamatu kätte võtnud ja sama luuletust lugenud. Kui selles luuletuses oleks ainult see, mida ma kunagi sealt leidsin, siis ta võib-olla ei pakukski mulle enam midagi, aga ma leian sealt ikka midagi, mis mind kõnetab sellisena, nagu ma seda lugedes parajasti olen. Ükskord, lugedes ma ei tea mitmendat korda luuletust „Jääpõrgu", mõtlesin, et milleks ma üldse luuletan — see, millest mina kirjutan, on ju juba öeldud.

* Ma olen, nagu olen, ja siis räägitakse minu imidžist, mille krooniks oli see [[Linnar Priimägi|Linnar Priimäe]] arvustus „Loomingus", kus ta esiteks ei kirjutanud mitte minu raamatust, vaid isikust, välimusest ja muust säärasest; kõigele lisaks ei kirjutanud ta minust, vaid hoopis mingist fantastilisest olendist, kellega minul oli ennast väga raske samastada. /---/ Esimene kord kuulsin ma mingist imidžist või stiilist[[stiil]]ist juba enne esimese raamatu trükikotta minekut. See ilmus, nagu teada, Kostabi $eltsi märgi all ja [[Kauksi Ülle]], kes oli selles kirjastuses tegev, ütles kunagi umbes sellise lause, et „näed — sinuga on lihtne, sina oled nii stiilne" või „sinul on juba i m i d ž". Et teistel autoritel[[autor]]itel kõigil ei ole, tuleks kujundada, midagi välja mõelda, nii olevat parem.

* Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. [[Prillid]] võiksid luuletajal[[luuletaja]]l olla, [[juuksed]] keskmisest pikemad, soovitavalt [[kampsun]] ja [[rätik|kaelarätt]]. Suur kole puust [[asi]] nööriga kaelas[[kael]]as mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.