Catherine Merridale: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
11. rida:
* [[Mungad]] ja õukonnakirjutajad, nõukogulaste [[propaganda|propagandistid]] ja [[Putin]]i lemmikõpikukoostajad - keegi neist ei näinud midagi iseäralikku [[idee]]s, et [[Venemaa]] võimukandjate käsul muudetakse terveid [[minevik]]u peatükke. (lk 20)
* [[Ivan Julm]]a nõuandjad kirjutasid väsimatult ümber vanu ürikuid — valitsejale omistati nii taevalik [[võim]] kui ka muinasjutuline sugupuu - ning nende järeltulijad seitsmeteistkümnendal sajandil tegid sama Romanovite dünastia esimeste
* Samuti on see püha koht, mille [[ehitis]]ed märkisid kunagi [[Moskva]] kõige pühamaid paiku. Nende ümber kujunenud [[rituaal]]id - esialgu ülevad [[jumalateenistus]]ed, seejärel valitsejate kroonimised ja [[matus]]etalitused - olid algselt kavandatud religioosse ajatuse kehastusena. Ent kombetalitused muutusid ka [[pühak]]ute ajal. Ühest [[sugupõlv]]est teise teisenes [[sõna]]de ning protsessioonide tähendus kardinaalselt. Isegi ehitised ei püsinud muutumatult, sest need võisid olla kõige reetlikumad [[tunnistaja]]d. Kui sein üle värviti või mõni [[palee]] ümberehitamiseks lammutati, jäeti mulje, nagu poleks selle varasemat inkarnatsiooni olnudki. Tuttavate [[palve]]te kogum tuli tagasi, nagu ka [[ikoon]]e kandvate [[preester|preestrite]] ja kuldses rüüs õukondlaste rivi, kuid taust oli nii põhjalikult teisenenud, et see levitas täiesti uusi ideid ja (parema määratluse puudumisel) võlts[[mälestus]]i. Vägagi reaalsete ehitiste ainsaks minevikuks jäi see, mis on praegu. Just seda [[teadmine|teadmist]] kasutasid vapustaval viisil bolševikud, kes lammutasid 1929. aastal Kremli iidsed [[kloostrid]]. (lk 21)
* Iga [[arheoloog]] teab, et [[kultuur]]ist, eriti salatsevast, on võimalik palju teada saada, vaadeldes [[asi|asju]], mis selle ajal minema visatakse. (lk 22)
19. rida:
* Makari kõige tähendusrikkamaks pärandiks võib vist pidada vanavene [[kroonika]]te kogumist, toimetamist ja ümberkirjutamist. Neid minevikuürikuid oli terve [[munk]]ade armee Venemaal juba sajandeid säilitanud ja kopeerinud. See oli Kremli esimene süstemaatiline katse [[ajalugu]] ümber kirjutada, mida saatis hämmastav edu. Moskva seati [[Kiievi-Vene]]st arenenud taevalikult õnnistatud riigi tippu. Selle ettevõtmise kaudu õhutas Makari ka [[islam]]ivastaseid eelarvamusi, taunides eriti [[mongolid|mongoleid]] ja nende järglasi [[tatarlased|tatarlasi]]. See oli riuklik sepitsus, sest tsaari teenis ka tatari vürste ning abielud stepihõimudega olid nii tavapärased, et ainult vähesed ülikud võisid ennast pidada puhta kristliku [[veri|vere]] kandjaks. Makari aga soovis uut [[ristisõda]] - vähemalt selle õigeusklikku varianti. (lk 86)
* Isaac Massa järgi olevat Godunov oma kroonimistõotuses lubanud hoiduda Moskvas [[viis]] aastat verevalamisest; küüniline [[hollandlane]] nentis, et seda vannet täites ei valanudki Godunov oma vastaste [[veri|verd]], vaid hoopis kägistas ja uputas nad või saatis sunniviisil kloostrisse. (lk 110)
* Kaheksateistkümnendat sajandit Venemaal on kirjeldatud kui imiteerimise ja [[õppimine|õppimise]] aega. Kui Moskoovia [[riik]] oli [[puu]], siis [[Peeter I|Peetri]] eesmärk oli [[pookimine|pookida]] sellele täiesti uus haru, säilitades elujõulise pookealuse, kuid muutes võra viljakamaks ja usutavasti ka veetlevamaks. See uus puu puhkes õide [[Katariina II|Katariina]] ajal, kuid sellegipoolest oli tegemist eksperimentaalhübriidiga. Vene [[identiteet|identiteedi]] küsimus oli keeruline ning järgnenud [[rahvusriik|rahvusriigi]] ajastul muutsid [[autokraatia]] edu, iseäranis valduste [[imperialism|imperialistlik]] laienemine, olukorra veelgi keerulisemaks. (lk 175)
* [[Maailm]] lõõmas, Venemaa [[patrioodid]] killunesid. Mõnda innustas [[Napoleon]]i nägemus uuest korrastatud valitsemisviisist, kuid paljud vastastasid Vene riigi tarmukuse allakäigule, mis oli haaranud suure osa korsiklase võimu all olevast [[Euroopa]]st. Ilmselt häiris viimaseid [[fakt|tõsiasi]], et Venemaa [[õukondlased]] kirjutasid, [[flirt]]isid ja kurtsid ikka veel [[prantsuse keel]]es; puudus tõeline [[vene kirjandus]], samuti rahvuslik kõrgkultuur. Siiski oli Venemaa võimas riik ning patrioodid asusid ülistama selle [[voorus]]i. Nad leidsid, et isevalitsus ongi nende riigi ajaloolise suuruse mõõdupuu. Tugev riik olevat mõnes mõttes koguni [[vene kultuur]]i suurim saavutus, ehkki ka [[õigeusk]] ei jäänud sellest kuigi kaugele maha. (lk 181)
* Kui [[Peterburi]] hakkas hingama Euroopa [[tööstusrevolutsioon]]i [[aniliin]]ihõngu, esindas Moskva endist Venemaad. Peeter Suure reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes [[nostalgia]] paljude arvates kaotatud slaavi [[ehedus]]e järele. Moskva [[salong]]ides ja üha sagedamini ka [[raamatukogu]]des rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse [[minevik]]u kui ühtaegu uue [[Bütsants]]i, kolmanda [[Rooma]] ja püha [[impeerium]]i loo. (lk 203)
* Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda [[välismaa]]lt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. [[Antisemitism]]i vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas [[Aleksander III]] vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks [[juudid|juutidest]]. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas [[politsei]] kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja. (lk 217)
* [[Paber]]il - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul [[visionäär]]ide [[valitsus]] ning just sellele pidid Venemaa loov[[kunstnik]]ud appi tulema. Kunstimaailma [[optimistid]] olid 1917. aastal juubeldanud, nähes [[revolutsioon]]is oma ammuste [[fantaasia]]te täitumise ja inimeste [[elu]] ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus [[metseen]] on südames vanameelne, et [[Lenin]]i [[unistus]]ed olid roostes ega pürginud [[täht]]ede poole. [[Kosmoselaev]]ad ja [[kubism|kubistide]] [[maal]]id polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi
* Selleks ajaks, kui välismaa ajakirjanikud valmistusid filmima [[tänav]]atel, oli Nõukogude [[lipp]] maja katuselt kadunud. Maailmale näidati hiljem selle langetamist tänu ettevõtlikele venelastele. Ehkki professionaalid magasid hetke maha, salvestas paar moskvalast Kremli viimase punase lipu importvideokaameraga. VHS-kasseti sai osta vähem kui viiekümne USA dollari sularahas. (lk 300)
* Riik ei saanud ülistada Nõukogude aastaid, kuid ometi olid selle juhid kasvanud kommunistidena; paljud neist olid rajanud oma karjääri, taunides kapitalistlikke väärtusi ja privileegide süsteemi. Provintsliku Sverdlovski parteijuhi päevil oli [[Boriss Jeltsin|Jeltsin]] ise käskinud lammutada [insener Ipatjevi] maja, Nikolai II ja tema perekonna viimase [[vangla]]. Tol ajal väitis ta kommunistina, et sellest paigast ei tohi saada pühamu. On saatuse iroonia, et presidendina vajas ta just pühamuid. (lk 314)
* Moskva Valge maja polnud kuigi kuningliku väljanägemisega, vaid sarnanes pigem [[lennujaam]]a kui paleega. (lk 315)
* Pärast 1993. aasta riigipööret kaotati võimalus rajada uue Venemaa demokraatliku mitmeparteilise poliitika alus. Anarhia ja mäss tundusid olevat palju suurem oht kui valitsuse mis tahes liialdused. Meisterliku pettetrikiga ajaloole tuginedes pakkus Jeltsin venelastele just seda, mida nad soovisid: kindlakäelist juhtimist Kremlist. Mõni nädal pärast parlamendi laialisaatmist allkirjastas ta uue konstitutsiooni - dokumendi, mida vene poliitikaanalüütik Lilia Sevtsova on kirjeldanud „mitte sedavõrd ühiskonna ja võimude omavahelise lepinguna, kui võiduka poole [[manifest]]ina”. (lk 316)
* Oma rahvusliku kodu ainulaadse suuruse mõistmiseks pakuti vaatajatele peagi veel üht ajaloonäidet: kümnenda sajandi Bütsantsi. 2008. aastal telekanalis Rossija näidatud pseudodokumentaalfilm ülistas selle iidse [[impeerium]]i rikkust, bürokraatiastruktuure ja julgeolekuvõrku, mille eest ei jäänud miski varjule. Ainus puudus, mida mainis saatejuht ([[Putin]]i isiklik pihiisa arhimandriit Tihhon Ševkunov), oli algse Bütsantsi nõrk põhiseaduslik riigikord, mis olevat nõudnud keisrite valimist [[neli|neljaks]] aastaks, mitte nende eluajaks valitsejaks võidmist. (lk328)
==Välislingid==
| |||