Meelis Friedenthal: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
33. rida:
"Inglite keel", Tallinn: Varrak, 2016.
 
* Mees tõusis püsti ja võttis riiulilt [[torupilli]].
:"Teid huvitavad need asjandused, jah?"
:"Jah, mingis mõttes küll," jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.
:"Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen, Kotid küljes. Heh, heh." Vanamees pilgutas silma. "Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, [[kott]] kaenla alla. Siis puhute selle täis."
:Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist[[pruun]]ist [[nahk|nahast]] paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale. (lk 3-4)
 
* Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, täiskasvanu juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti surma[[surm]]a. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema [[käed]] olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse kõrgust[[kõrgus]]t. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott veinipudelitega[[vein]]ipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu [[unenägu|unenäos]], aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel[[talv]]el on kõnnitee jääs[[jää]]s ja [[jalg]] libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit tornist[[torn]]ist oleks samasugune tunne kukkuda? (lk 5)
 
* [Välismaine paberiteadlane:] Kui mina suren - ja see juhtub varsti, ma olen kindel -, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase [[klooster|kloostrile]] Hispaanias[[Hispaania]]s. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid [[keskaeg|keskajast]] saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha." (lk 9)
 
* "Üldiselt on see täielik jama."
:Üks tüdrukutest tuli kohvikannuga[[kohv]]ikannuga, köögis tehti [[suitsetamine|suitsu]] ja Joonas jõi suurte lonksudega punast veini. See oli suurtes poolteiseliitristes pudelites, hapu, ajas [[suu]] kihelema ja ta jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi [[hermeneutika|hermeneutilise filosoofia]] ja eriti [[Gadamer]]i kohta, kui ta nägi seda tüdrukut.
:"[[Taju]]d koonduvad kokku, risti-rästi..."
:Kes oskaks seletada, kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga kõva [[muusika]], ootamatult aga on teistmoodi ja siis peab otsustama, sest siis on [[valik]]. Joonas jäi hetkeks vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima [[progress]]i müüdist - sõnajärje saamine ja selle maksimaalne ärakasutamine on alati olulisem kui jutu sidusus. [---]
:Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel otsustas ta oodata. Nad olid teineteisele otsa vaadanud võibolla ainult korraks, aga seda kuidagi ühemõtteliselt. Joonas ei olnud tavaliselt kunagi kindel teiste inimeste tunnetes[[tunne]]tes, enamasti luges ta võõraid emotsioone poolikult või koguni vastupidiselt. Tõesti, alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Väga harva juhtus, et kellegi teise tunded tabasid teda kuidagi otse, vahetult. See mõjus peaaegu ehmatavalt. [---] Mingi [[hirm]] ja [[igatsus]] sundisid [[naeratus|naeratama]]: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. [[Aimdus]] sellest, mis tuleb, ja kindel veendumus selles, mida ei näe, on igasuguse usu alus, ja [[usk]] oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas. (lk 13-14)
 
{{Vikipeedia}}