Erinevus lehekülje "Hullumeelsus" redaktsioonide vahel

resümee puudub
(Link)
* [[Inimene|Inimese]] hullumeelsus on seega taevane [[tarkus]]; surelikust arust vabanenud inimene saavutab lõpuks taevase mõtlemisviisi, mis ajaliku mõistuse jaoks on absurdne ning jampslik. Ja siis on ta oma [[õnn]]eks või õnnetuseks muutunud järeleandmatuks ja ükskõikseks nagu tema [[jumal]].
**[[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 450
 
* Hulluga vaieldes jääte tõenäoliselt jänni, sest tema vaim töötab tihti kiiremini, kuna seda ei pidurda argumentidesse süvenemine. Teda ei koorma huumorimeel, ligimesearmastus ega kogemuse armutu veenvus. Ta on teist loogilisem, sest tema tundeilm on vaesem. Tõepoolest, hullumeelsuse tuntud määratlus on selles mõttes eksitav. Hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse.
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Õigest usust", peatükk "Maniakk". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 20
 
==Vanasõnad==