Katk (Camus): erinevus redaktsioonide vahel

* [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et [[aeg]] kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta [[päev]]i [[hambaarst]]i ooteruumis ebamugaval toolil[[tool]]il; istuda [[pühapäev]]a pärastlõunal kodus[[kodu]]s rõdul[[rõdu]]l; kuulata ettekandeid tundmatus [[keel]]es; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid[[raudtee]]marsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..." (lk 153)

* Kui puhkeb [[sõda]], siis ütlevad [[inimesed]]: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. (lk 159)

* Suurte õnnetuste[[õnnetus]]te alguses[[algus]]es ja siis, kui nad on möödas, armastatakse ikka natuke [[sõna|sõnu]] teha. Esimesel juhul pole sõnadetegemise harjumus veel kadunud, teisel juhul on ta juba taas ärganud. Ainult õnnetusaegade keskel harjume [[tõde|tõega]], see tähendab vaikimisega. (lk 203)

* Sedamööda kuidas [[epideemia]] levib, avarduvad ka kõlbluse[[kõlblus]]e piirid. (lk 206)

* Aga ikka ja jälle tuleb [[ajalugu|ajaloos]] hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et [[kaks]] korda kaks on [[neli]], karistatakse surmaga. (lk 213)

: "Võib-olla, aga ma ei kannata [[mõte]]t, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke[[hetk]]e peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista." (lk 223)

* [Rambert:] [[Inimene]] on idee, puhas [[idee]], kui ta on armastusest lahutatud. (lk 231)

* Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimaskmarli[[mask]] [[nägu|näo]] ees ja muutus [[suu]] kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)

* [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale [[minut]] minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni [[kärbes]] või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi [[elu]] keeruline. (lk 274)

* Nüüd, kus need inimesed olid katku läbi teinud koos kõige ta häda ja puudusega, olid nad lõpuks selga tõmmanud kostüümi, mis täpselt vastas nende kauasele rollile: need olid emigrandid, kelle [[nägu]] ja nüüd ka [[riided|riietus]] kõneles eemalolekust ja kaugest kodumaast[[kodumaa]]st. (lk 307)

* [Rieux enda kui krooniku kohta:] Aga kuulates puhta [[süda]]me käsku, asus ta ometi ettekavatsetult ohvrite poolele ning ta otsis teed inimeste, oma kaaskodanike juurde ainult kolme[[kolm]]e kindla asja kaudu, mis kõigile ühised olid, - nimelt armastuse, kannatuse[[kannatus]]e ja maapao kaudu. (lk 309)