Erinevus lehekülje "Katk (Camus)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
'''"Katk"''' on [[Albert Camus]]' 1947. [[aasta]]l kirjutatud romaan. Eesti keelde tõlkis "Katku" [[Henno Rajandi]]; tõlge ilmus esmakordselt Loomingu Raamatukogu sarjas 1963. Tsitaadid Eesti Raamatu väljaandest "Sisyphose müüt" (1989, sari "Nobeli laureaat").
 
* [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et [[aeg]] kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta [[päev]]i [[hambaarst]]i ooteruumis ebamugaval toolil[[tool]]il; istuda [[pühapäev]]a pärastlõunal kodus[[kodu]]s rõdul[[rõdu]]l; kuulata ettekandeid tundmatus [[keel]]es; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid[[raudtee]]marsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..." (lk 153)
* Kui puhkeb [[sõda]], siis ütlevad [[inimesed]]: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. (lk 159)
* Nördinutena oma [[olevik]]ust, vaenulikena oma [[minevik]]u vastu ja ilma [[tulevik]]uta sarnanesime me väga nendega, keda kohus või inimeste [[viha]] sunnib elama trellide taga. (lk 178)
* Nii läheb see kõigiga: [[abielu|abiellutakse]], armastatakse teineteist veel natuke, tehakse [[töö]]d. Suure töötegemisega ununeb [[armastus]]. (lk 184)
* [[Kaastunne|Kaastundest]] võib väsida, kui see on kasutu. (lk 188)
* [Tarrou' päevikust:] "[[Katk]]u ajal on keelatud [[kass]]idele pähe sülitada". (lk 202)
* Suurte õnnetuste[[õnnetus]]te alguses[[algus]]es ja siis, kui nad on möödas, armastatakse ikka natuke [[sõna|sõnu]] teha. Esimesel juhul pole sõnadetegemise harjumus veel kadunud, teisel juhul on ta juba taas ärganud. Ainult õnnetusaegade keskel harjume [[tõde|tõega]], see tähendab vaikimisega. (lk 203)
* Sedamööda kuidas [[epideemia]] levib, avarduvad ka kõlbluse[[kõlblus]]e piirid. (lk 206)
* [Rieux:] "Kuna maailmakorda valitseb [[surm]], siis on [[jumal]]ale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid [[silm]]i taeva poole, kus ta vaikib." (lk 210)
* Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati [[rumalus]]est ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu [[kurjus]]ki, kui [[tarkus]] teda ei valgusta. (lk 212)
* Aga ikka ja jälle tuleb [[ajalugu|ajaloos]] hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et [[kaks]] korda kaks on [[neli]], karistatakse surmaga. (lk 213)
* "Te saate temaga jälle kokku."
: "Võib-olla, aga ma ei kannata [[mõte]]t, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke[[hetk]]e peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista." (lk 223)
* [Rambert:] [[Inimene]] on idee, puhas [[idee]], kui ta on armastusest lahutatud. (lk 231)
* Ei saa salata - katk oli kõigilt röövinud armastuse ja [[sõprus]]e anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. (lk 241)
* Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimaskmarli[[mask]] [[nägu|näo]] ees ja muutus [[suu]] kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)
* [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale [[minut]] minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni [[kärbes]] või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi [[elu]] keeruline. (lk 274)
* [Tarrou:] Ma tean kindlast allikast (jah, Rieux, näete, ma tean elust kõik], et igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi [[maailm]]as pole immuunne. (lk 282)
* Nüüd, kus need inimesed olid katku läbi teinud koos kõige ta häda ja puudusega, olid nad lõpuks selga tõmmanud kostüümi, mis täpselt vastas nende kauasele rollile: need olid emigrandid, kelle [[nägu]] ja nüüd ka [[riided|riietus]] kõneles eemalolekust ja kaugest kodumaast[[kodumaa]]st. (lk 307)
* [Rieux enda kui krooniku kohta:] Aga kuulates puhta [[süda]]me käsku, asus ta ometi ettekavatsetult ohvrite poolele ning ta otsis teed inimeste, oma kaaskodanike juurde ainult kolme[[kolm]]e kindla asja kaudu, mis kõigile ühised olid, - nimelt armastuse, kannatuse[[kannatus]]e ja maapao kaudu. (lk 309)