Peipsi järv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
 
* Kui kesktalvel [[külm]] õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, [[jää]] kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad [[sinine|sinised]] viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära. Need on praod, mis külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jääb võõras vaataja lõikavast külmast hoolimata silmapilguks järvede järve kaldale seisma.
* Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda. «"Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!»" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jääb ja jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi [[kalender|kalendri]] järele. Kui [[talv]] mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle [[öö]] elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste [[küla]]dele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. [[Hommik]]ul paistab sinav vesi ujuvate ja [[rand]]a visatud jäätükkidega randlase silma.
:Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
** Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)