Helga Nõu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Defaultsort |
Resümee puudub |
||
10. rida:
* Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi [[sõda]] kartis, käskis isa emal kotitäie [[suhkur|suhkrut]] varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada. (lk 81)
* [[Haridus]] on ainuke, mis jääb, ütlesid mu vanemad. Sõdade kogemus oli neile näidanud, et kõik maine vara võib üle öö kaduda, alles jääb see, mis sul peas. (lk 81)
* Üks aiatöödest oli "vanaema matmine", ja seda sai teha ainult [[öö]]sel pimedas. Nimetasin juba, et meil oli kuiv[[käimla]] õues, see oli selline linna-kuivkemps, kus prill-laua all oli rauast [[tünn]], mida tuli aeg-ajalt lasta
* Hiljem sain näha ka üht juba ilmunud "Kassi" [Helga Nõu esikromaan "Kass sööb rohtu"] eksemplari, kus toimetaja Helmut Pürkop, kellest [[Bernard Kangro|Kangro]] mööda läks, oli teinud pliiatsiga äärde terve rida vihaseid märkusi sisu kohta. Mitmes kohas protestis ta: "Eesti tüdruk ei käitu nii!" ja seigas, kus päästeaktsioon nurjus ja keegi tegelastest meeleheites nutma puhkes, kirjutas Pürkop: "sic! Eesti mees ei nuta!" (lk 158)
* Turistina pidid nad elama hotellis Tallinn, mis muidugi oli julgeoleku kontrolli all. Tubades olid mikrofonid, mistõttu Enn [Nõu] ja Jaak [Kiviloog] ei rääkinud teineteisega valjult, vaid kirjutasid sedelitele. Paar korda tegid nad siiski proovi: WCs oli väga vähe paberit, paar libedat õhukest lehekest. Enn ütles valjult: "Kuradi vilets värk siin, isegi sitapaberit pole!" Järgmisel päeval oli toodud paberit terve suur laadung... (lk 174)
| |||