Haud: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{toimeta}} * Võõraste naiste suu on sügav haud: :keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna. * Õpetussõnad, ptk 22:14 * [Estrella:] Pimeneb pä...'
 
Resümee puudub
3. rida:
* [[Võõras]]te [[naine|naiste]] [[suu]] on sügav haud:
:keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.
* [[Õpetussõnad]], ptk 22:14
 
 
12. rida:
** [[William Shakespeare]], "[[Hamlet]]", neljas vaatus, viies stseen
 
*"Kas kõigi inimeste kõrvad[[kõrv]]ad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad [[puusärk]]i."
 
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]", II osa, XII peatükk
*"Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad [[puusärk]]i."
:"Aga tassid ei lähe ju puusärki," arvas Indrek.
:"Mis sest?" küsis proua Malmberg vastu. "Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes [[ristiusk]]u, pannakse puusärki, sest nemad peavad [[viimnepäev|viimsel päeval]] üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast."
* A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, XII peatükk
 
* Kuidas vallasurnuid maetakse?
:Niisama nagu teisigi. [[Kellamees]] lööb kella, [[kirikuõpetaja|õpetaja]] loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga [[köster]], kes vallasurnud hauda paneb — [[hauakaevaja]]d ootavad niisamuti juures, [[labidad]] käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
 
 
*Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad [[müts]]i, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge.