Elfriede Jelinek: erinevus redaktsioonide vahel

 

=="Klaveriõpetaja"==

* Kohtumispaigaks saab ühine [[elutuba]]. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga [[loodus]]e poolt on nii juba määratud, et [[ema]] ja [[laps]] ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma [[riik]], mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid [[piir]]e, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa [[uks]]el pole [[lukk]]u, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla [[saladus]]i. (lk 4)

* [[Aeg]] Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele [[rusikas|rusikahoobi]] andma, mõraneb [[lahas]]est kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu [[seltskond|seltskonna]] naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese [[kael]]a ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd [[kodu|koju]] minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)

* Juhtubki Kohutite [[pere|perre]] uus [[sugulane]] tekkima, siis tõrjutakse ta perest eemale või eitatakse tema olemasolu. Niipea kui ta ennast tulutu muidusööjana on näidanud (mida oligi tarvis tõestada), katkestatakse temaga igasugune läbikäimine. Ema klõpsib kõik pere juurde kuuluvad sugulased haamrikesega pere küljest lahti ja sorteerib nad üksteise järel perest välja, mis tähendab nende kasutu kesta kõrvaleheitmist. Niimoodi lämmatatakse juba eos teatud sugulusparasiitlus. Sugulastele ei jäeta võimalust saada perelt midagi, mis kuulub perele endale. Kas meil pole, Erika, kahekesigi hea olla, milleks meile teisi tüliks vaja on? (lk 11)

* Kavalehe [[sissejuhatus]] ajendab selliste [[kontsert]]ide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika [[valu]]ga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. [[Beethoven]]i valu, [[Mozart]]i valu, [[Schumann]]i ja [[Bruckner]]i valu, [[Wagner]]i valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised [[hirm]]ud juba ammu tuttavad. Juba [[kümme|kümnendat]] [[aasta]]t üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi [[must]]as [[mantel|kutsarimantlis]] saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat [[film]]i näinud, teavad - tegemist on [[surm]]a endaga! Selline [[mõte]] aitab [[kuulsus]]t kaitsvasse kesta [[auk]]u närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)

* Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma [[käsi|käe]] kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud [[kord]] teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab [[hakklihamasin]]a puhastamist. (lk 18)

* Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele [[taim]]ele on Erika oma [[nimi|nime]] eest tänu võlgu. Enne lapse [[sünd]]i oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud [[savi]]kämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt [[mustus]]e ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)

* Klaverihäälestaja saabub [[rong]]iga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu on [[klaver]]i soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks on [[rooste]], puumädaniku ja hallitusseene rõõmus kolmainus klaveril hinge seest söönud. Ema hoolitseb nii klaveri kui tütre tundekeelte õige häälestamise eest, neid keeli pidevalt oma tahte järgi timmides. See, kuidas laps ennast ise tunneb, ei mängi mingit rolli, tähtis on ema mõjuvõim selle tõrksa, kergelt mõjutatava elava instrumendi üle. (lk 28)

* Kuulatava [[muusika]] kvaliteedi tõstmiseks avatakse lisaks akendele ka uksed. Klassikavool, mis peidab endas muuhulgas ka ebapuhtaid toone, pressib end maja kõikvõimalikest avaustest välja ja rajab üle nõlvade tee alla orgu. Naabrile peab jääma tunne, nagu seisaks ta keset muusikatulva ja tarvitseks tal vaid [[suu]] lahti teha, voolab sinna lüpsisoe [[Chopin]]. Pisut hiljem lisandub juba mainitule veel [[Brahms]], igavesti rahuldamatute muusika, seega eelkõige naistele kuulamiseks mõeldud. (lk 29)

* Ta [Walter Klemmer] haarab [[õpetaja]] pianisti[[sõrmed]]est. [[Suudlus|Suudlen]] kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see [[käesurumine]] jätta. Esiteks pole selline [[sõprus]]e ja seotuse [[märk]] teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid [[akord]]e pole sellele kolmandajärgulisele [[publik]]ule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui [[orjus|orjadega]] käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)