Kohtunik: erinevus redaktsioonide vahel

* Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas[[surm]]as süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi[[süü]]di. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda [[südametunnistus]]... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus[[kodu]]s hoovist välja tagurdama, viieaastane [[poeg]] jooksis otse [[auto]] taha ja jäi ratta alla... [[Kohus]] oli tormiline, [[saal]] rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem [[karistus]]. Kui [[mees]] oleks mõne [[aasta]] kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga [[päev]] s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale[[ema]]le silma[[silm]]a – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)

*Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!<br> 37. a. instruktsioon: '''kümme – kakskümmend – mahalaskmine.'''<br> 43. a. instruktsioon: '''kakskümmend sunnitööd – poomine.'''<br> 45. a. instruktsioon: '''igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist''' (tööjõud kolmeks viisaastakuks).<br> 49. a instruktsioon: igale näole '''kakskümmend viis''' (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada [[kümme]] aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).

* [[Minevik]]ku taaselustades oleme vahel veendunud, et kirjutame vaid [[ajalugu]], tegelikult aga mõtestame või püüame mõtestada minevikku oma nüüdse tegelikkuse[[tegelikkus]]e taustal, sest tänane on peamine südametunnistuse [[südametunnistushääl]]e hääl ning kohtunik. Minevik on seljataha jäänud ning läbi ja üle elatud, seega muutunud inimese vaimseks kogemuseks[[kogemus]]eks.

** [[Juri Bondarev]]. "Hetked" (e.k. 1984 sarjas [[Loomingu Raamatukogu]])

* Teinud pärast pikka ootamist läbi kiire tõusu [[riik|riigi]] kõrgeima, lordkantsleri ametini, millesse ta nimetati 1618. aastal, langes <nowiki>[</nowiki>[[Francis Bacon]]<nowiki>]</nowiki> juba 1621. aastal taas, süüdistatuna pistisevõtmises kohtunikuametis. Ehkki ta seejuures polnud väidetavalt oma aja standardi vastu eksinudki – pealegi ei olevat ta lasknud võetud meeleheal mõjutada oma otsuseid ning mõnel karmimal ajal võinuks see maksta talle [[elu]] –, tegi vaenulik [[parlament]] koostöös tõrksa, kuid oma nahka päästa ihkava [[kuningas|kuningaga]] temast hoiatava näite ja saatis ta häbistatuna erru. Mõned päevad tuli tal veeta isegi Toweris.

:Kuningas vabastas siiski oma endise lordkantsleri kiiresti vangistusest ja ka ruineeriva rahatrahvi maksmisest, olles juba eelnevalt soovitanud tal end süüdi tunnistada – hoiatava näitena teistele korrumpeerunud ametikandjaile. Bacon ise olevat oma hilisemas, salakirjas peetud päevikus[[päevik]]us sedastanud, et oli küll olnud oma poolsajandi kõige õiglasem kohtunik, aga parlament olevat ka teinud oma kõige õiglasema otsuse viimase 200 aasta kohta.