Lehte Hainsalu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
 
* [[Sõna]] on maagiline olend, mis äratab kujutlusi.
* [[Vabadus]] on kätte tulnud, selle saamine on unustatud nagu unustatakse sünnitusvalu. Vastsündinu on toonud kaasa hoopis hoolt ja kohustusi ning vaeva ja vastutust[[vastutus]]t.
** "Kellakuuljad"
* Mis [[luuletus]] sul täna magustoiduks on? Üks [[Priidu Beier]]i, selle peiari-poisi [[Supilinn]]a-luuletusi, kirjutatud näed sellest [[vaher|vahtrapuust]] mu [[aken|akna]] all. Sul on iga kord uued luuletused, kas hakkab midagi korduma ka, kui ma sind [[sada]] aastat tundnud olen? Pole hirmugi, nii palju on ilusaid luuletusi ja kogu aeg kirjutatakse juurde.
** "Kukelokuti"
 
19. rida:
Pikk peatus kogub vaenu musse,
saab tusatuju siis mu velleks.
Ja lisaks [[vihm|sajab]]. Ilm nii lige.
[[vesi|Veest]] tilkuv [[taft]] on üpris tige,
sitsseelikulsits[[seelik]]ul on [[hapu]] meel.
 
Konduktor üksi lahke veel.
Kui rõskes bussis[[buss]]is liigub ringi,
ei lasta sõimu[[sõim]]u kuuldavale,
ei [[raha]] pärast keegi tingi,
sest ta on nõnda noor ja sale.
Vist äsja jättis koolipingi,
nüüdsama – pihus alles lelu -
ta leidis ennast keset [[elu]].
</poem>
* "Kus on see peatus?", lk 9
39. rida:
 
Laul võib endas palju peita,
sest ta suitsutares sündis[[sünd]]is,
[[rukis|rukkivihus]] rehe all,
sirgus suureks masinal[[masin]]al,
mis me laia välja kündis[[künd]]is.
...
[[Setud|Setu]] [[naised]] tulid loolt.
Varsti kostab [[küla]] poolt
igatsevat rahvaviisi.
Raske [[sõlg]] neil [[särk|särgi]] katab,
hõberahad[[hõbe]]rahad kümneviisi
kõrgel rinnal kumavad.
Väärikalt kui jumalad,
kirjadega [[rätik|linik]] peas,
astuvad nad hanereas
üle laia lävepaku.
57. rida:
Pole näinud ühtki, kes see
ütleks: "Setu laul ei lähe
südametest[[süda]]metest südamesse."
Küll on rütme, küll on hoogu!
Kuulajaid kui pilliroogu[[pilliroog]]u
iilinguna läbib [[rõõm]].
Kui sul ainult kiire [[käsi]]
sõnu märkimast ei väsi!
</poem>
68. rida:
 
<poem>
[[Päike]] juba väsind jalgu[[jalg]]u pesema läks ojja.
Läinud pika päeva soojust[[soojus]]t [[õhtu]] süles hoiab.
 
Kümned käidud kilomeetrid pakitsevad jalus,
otsime nüüd raskeks uneks pehmet peaalust.
 
Ennäe - vastne laastukatuslaastu[[katus]] helendab kui vaha.
[[korsten]] suitseb... vabandust! - see taadi [[piip|piibukaha]].
 
Jõudu anname ja palve vaikselt ette kannan.
"Tulge appi [[katus]]t lööma, küll ta's varju annab!"
 
Ütleme, et kui just vaja, [[haamer|haamrit]] me ei pelga,
kuigi tosin aastat vaevand kirjatööga selga.
</poem>
88. rida:
<poem>
[[Maarja]]ke, avita, Maarjake, päästa,
eksinut häbist[[häbi]]st ja vaevadest säästa!
 
Maarja, su altaril[[altar]]il [[raha]] ja anded,
[[küünal|küünla]] tõin paistma su jahedat jalga.
Ära mind tõuka ja ära mind salga!
 
[[Mai|Lehekuu]] lembuse, [[oktoober|viinakuu]] vanded
unustas, purustas kallis.
[[Isa]] ei halasta, sõtsid ei salli.
Kuhu mul astuda, kuhu mul minna:
[[pilk|pilgud]] kui vibud[[vibu]]d on kõikidel vinna!
 
Maarjake, meenuta, ise sa kandsid
109. rida:
 
<poem>
Mis teed sa, [[poeet]], kui tuline tüdruk
ühe [[jorjen]]i pillab su jalgade ette
oma kirevast kimbust?
Sa kirjutad rõõmust ja noorusest[[noorus]]est
särava laulu.
Inimesed loevad jõudetunnil su värsse
ja nagu vaataksid [[peegel|peeglisse]] -
kõik on ju kunagi olnud noored.
 
Mis teed sa, poeet, kui [[kollane]] [[leht]],
viimne, paljas ja värisev,
keerleb su jalgade ette?
Sa kirjutad murest[[mure]]st ja nukrusest
sügava laulu.
Inimesed teavad peast su värsse
ja nagu vaataksid peeglisse -
kõiki on unetuil öödel[[öö]]del
vaevanud nimetu [[igatsus]].
</poem>
* "Mis teed sa, poeet?", lk 41