Lehte Hainsalu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
* [[Sõna]] on maagiline olend, mis äratab kujutlusi.
* [[Vabadus]] on kätte tulnud, selle saamine on unustatud nagu unustatakse sünnitusvalu. Vastsündinu on toonud kaasa hoopis hoolt ja kohustusi ning vaeva ja
** "Kellakuuljad"
* Mis [[luuletus]] sul täna magustoiduks on? Üks [[Priidu Beier]]i, selle peiari-poisi [[Supilinn]]a-luuletusi, kirjutatud näed sellest [[vaher|vahtrapuust]] mu [[aken|akna]] all. Sul on iga kord uued luuletused, kas hakkab midagi korduma ka, kui ma sind [[sada]] aastat tundnud olen? Pole hirmugi, nii palju on ilusaid luuletusi ja kogu aeg kirjutatakse juurde.
** "Kukelokuti"
19. rida:
Pikk peatus kogub vaenu musse,
saab tusatuju siis mu velleks.
Ja lisaks [[vihm|sajab]]. Ilm nii lige.
[[vesi|Veest]] tilkuv [[taft]] on üpris tige,
Konduktor üksi lahke veel.
Kui rõskes
ei lasta
ei [[raha]] pärast keegi tingi,
sest ta on nõnda noor ja sale.
Vist äsja jättis koolipingi,
nüüdsama – pihus alles lelu -
ta leidis ennast keset [[elu]].
</poem>
* "Kus on see peatus?", lk 9
39. rida:
Laul võib endas palju peita,
sest ta suitsutares
[[rukis|rukkivihus]] rehe all,
sirgus suureks
mis me laia välja
...
[[Setud|Setu]] [[naised]] tulid loolt.
Varsti kostab [[küla]] poolt
igatsevat rahvaviisi.
Raske [[sõlg]] neil [[särk|särgi]] katab,
kõrgel rinnal kumavad.
Väärikalt kui jumalad,
kirjadega [[rätik|linik]] peas,
astuvad nad hanereas
üle laia lävepaku.
57. rida:
Pole näinud ühtki, kes see
ütleks: "Setu laul ei lähe
Küll on rütme, küll on hoogu!
Kuulajaid kui
iilinguna läbib [[rõõm]].
Kui sul ainult kiire [[käsi]]
sõnu märkimast ei väsi!
</poem>
68. rida:
<poem>
[[Päike]] juba väsind
Läinud pika päeva
Kümned käidud kilomeetrid pakitsevad jalus,
otsime nüüd raskeks uneks pehmet peaalust.
Ennäe - vastne
[[korsten]] suitseb... vabandust! - see taadi [[piip|piibukaha]].
Jõudu anname ja palve vaikselt ette kannan.
"Tulge appi [[katus]]t lööma, küll ta's varju annab!"
Ütleme, et kui just vaja, [[haamer|haamrit]] me ei pelga,
kuigi tosin aastat vaevand kirjatööga selga.
</poem>
88. rida:
<poem>
[[Maarja]]ke, avita, Maarjake, päästa,
eksinut
Maarja, su
[[küünal|küünla]] tõin paistma su jahedat jalga.
Ära mind tõuka ja ära mind salga!
[[Mai|Lehekuu]] lembuse, [[oktoober|viinakuu]] vanded
unustas, purustas kallis.
[[Isa]] ei halasta, sõtsid ei salli.
Kuhu mul astuda, kuhu mul minna:
[[pilk|pilgud]] kui
Maarjake, meenuta, ise sa kandsid
109. rida:
<poem>
Mis teed sa, [[poeet]], kui tuline tüdruk
ühe [[jorjen]]i pillab su jalgade ette
oma kirevast kimbust?
Sa kirjutad rõõmust ja
särava laulu.
Inimesed loevad jõudetunnil su värsse
ja nagu vaataksid [[peegel|peeglisse]] -
kõik on ju kunagi olnud noored.
Mis teed sa, poeet, kui [[kollane]] [[leht]],
viimne, paljas ja värisev,
keerleb su jalgade ette?
Sa kirjutad
sügava laulu.
Inimesed teavad peast su värsse
ja nagu vaataksid peeglisse -
kõiki on unetuil
vaevanud nimetu [[igatsus]].
</poem>
* "Mis teed sa, poeet?", lk 41
|