Luule: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
45. rida:
** H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, 1941 ("[https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19410412.1.3 Paul Keerdo 50-aastane]" Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3, intervjuu)
 
* Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele [[asjad]] tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas [[depressioon]]is öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada [[roos]]e või remontida mootoreid[[mootor]]eid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
** [[Vaino Vahing]]., "Keel, poeet ja skisofreenia. -" Akadeemia 6/1997, 6, lk 1211
 
* Aga mis on poeesia [[muusika]]ta — see on nagu ilusate sulgedega [[lind]], kes ei oska laulda.
55. rida:
 
* Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit [[traditsioon]]is kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne [[tähendus]]: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
** [[Joel Sang]], "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4
 
* Luuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.