Erinevus lehekülje "Märt Väljataga" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
* [[Sotsiaalkonstruktivism]] võikski jääda üheks akadeemiliseks mõttemänguks - samasse ritta [[semiootika]], [[sünergeetika]] ja [[süsteemiteooria]]ga.
 
** "Hajutatud vastutus", arvustus Francisco J. Varela raamatu "Eetiline "teadmine, kuidas"" eesti tõlkele (2019). Postimees/AK, 16. märts 2019, lk 14
 
* Mind pahandab, kui keegi väidab, et mõnda [[filosoof]]i [[eesti keel]]de tõlkida ei saa. Kui ei saa, pole tegu [[filosoofia]]ga (vaid võib-olla [[luule]]ga). Üldiselt on eesti keele võimaluste ruum palju-palju avaram, kui sellest tegelikult ära kasutatud. Eks [[keel]] olegi midagi paremat ja suuremat kui üksikute ideolektide või nende kõnelejate summa – isegi kui kõikide eesti keele kõnelejate pruuk peaks mingil põhjusel alla käima, jääb keel ise oma platoonilises [[ilu]]s ja võimaluste allikana puutumata.
 
* Aga luule ei ole sama mis keeleline [[loovus]]. Viimast esineb igal pool mujalgi: [[turg|turul]], kõrtsus, räpis, rockis, [[reklaam]]is, võrgus, umb- ja segakeelsuses. Põhimõtteliselt on võimalik ka hea luule, mis keele poolest ilmetu või neutraalne.
 
* Tänapäeval tundub keeruline avaldada [[raamat]]ut ilma kasvõi alateadlikultki kaalutlemata, kas ja millisele auhinnale see võiks pretendeerida – eriti kui oled kirjanduskorralduslikes asjades lähedalt osalenud.
 
* See, kui palju tõlkeluuletus on [[tõlge]], kui palju luuletus ja kui palju mõlemat, sõltub nii vahendaja võimete laadist kui ka lugeja vajadustest. Minu jaoks esimene taotlus on see, et tõlkeluuletus oleks iseseisev, see tähendab, ka meeldejääv luuletus, mida saab uskuda või usaldada ilma originaali kõrvale piilumata.
 
* Ja lõpuks on kõik luuletused niikuinii järelluuletused selles mõttes, et keegi ei saa enam kirjutada maailma esimest luuletust.
 
* Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.
 
* Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda [[luuletaja]] hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.
 
* Selge see, et keegi pole meil ilma [[iroonia]]ta luuletanud sellest, kuidas "eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui nüüd". Sellised avaldused, näiteks pastoraalidülli, oodi või panegüürika vormis, ei kuulu nagu üldse eesti luule DNAsse. ... poliitiline tegelikkus on uusajal inspireerinud pigem tänitust kui tänulikkust.
 
** [https://kultuur.err.ee/906649/mart-valjataga-isegi-kui-konelejad-kaivad-alla-jaab-keele-ilu-puutumata Märt Väljataga: isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata] ERR, 01.02.2019 (intervjueeris Valner Valme)
 
23 050

muudatust