Erinevus lehekülje "Märt Väljataga" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
* Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.
* Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda [[luuletaja]] hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.
* Selge see, et keegi pole meil ilma [[iroonia]]ta luuletanud sellest, kuidas "eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui nüüd". Sellised avaldused, näiteks pastoraalidülli, oodi[[ood]]i või panegüürika vormis, ei kuulu nagu üldse eesti luule DNAsse[[[DNA]]sse. ... poliitiline tegelikkus on uusajal inspireerinud pigem tänitust kui tänulikkust.
** [https://kultuur.err.ee/906649/mart-valjataga-isegi-kui-konelejad-kaivad-alla-jaab-keele-ilu-puutumata Märt Väljataga: isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata] ERR, 01.02.2019 (intervjueeris Valner Valme)
 
23 050

muudatust