Sümbol: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Vabamüürlaste sümbolid (1895). '''Sümbol''' (vanakreeka sõnast ''σύμβολον'', 'märk, tunnus') ehk '''võrdkuju''' on märk, mi...'
 
Resümee puudub
3. rida:
 
 
* [[Müüt]] ei ole algselt ei [[sümbol]]istlik ega [[metafoor]]ne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise [[loogika]]. /---/ Identsuse [[retoorika]] tuleb hästi ilmsiks näiteks [[rituaal]]setes [[tants]]udes - kui inimene asendas oma rüü [[karu]] omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele [[mõtlemine|mõtlemisele]] võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju [[aeg]]a, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda ''nagu'' karu.
* Võtame näiteks [[svastika]], [[viisnurk|viisnurga]] või – vabandage väljendust – [[kaabu]] ning mõtleme, mida see praegu meie [[ühiskond|ühiskonnas]] sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma sügismantli juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi.
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika", Grenader, 2008, lk 18
 
* Võtame näiteks [[svastika]], [[viisnurk|viisnurga]] või – vabandage väljendust – [[kaabu]] ning mõtleme, mida see praegu meie [[ühiskond|ühiskonnas]] sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma [[mantel|sügismantli]] juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi.
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020
 
* [[Kujund]] on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist [[märk]]i, [[sõna]], sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
** [[Hando Runnel]], "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29
 
* [[Leht]]ede langemine on inimeste [[elu]] sümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie [[mõte]]te, [[unistus]]te, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
** [[Marina Tsvetajeva]], Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud [[Mirjam Lepikult]]. Sinisukk 2007, lk 71
 
 
[[Kategooria:Semiootika]]