Gianni Rodari: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Gianni Rodari''' (23. oktoober 1920, Omegna, Itaalia – 14. aprill 1980, Rooma) oli itaalia kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud peamiselt lastekirjanikuna. Tema tuntuim te...' |
|||
9. rida:
* Korraga kostsid eemalt
:Õukonnasidrunitel olid
* "Majesteet," sosistas vürstile kõrva vanemkammerhärra, "see [[mees]] näib mulle hädaohtliku mässulisena, tal tuleks silm peal hoida."
: Jalamaid hakkas üks valvur Cipollonet silmas pidama erilise
* Cipollino oli sel hetkel üsna kaugel, aga ta ümber sõeluv rahvas oli juba kõigest teada saanud, ja nagu see niisugustel puhkudel tavaline, teadis koguni veel rohkemgi, kui tegelikult oli juhtunud.
:"Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti
:"Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis [[kuulipilduja]] taskus."
:"Kuulipilduja ja
:"Aga kas te laskmist ei kuulnud?"
:Laskmist kostis küll, aga see oli
* Vaene Cipollino! Järsku näis talle, et ta ei näe enam parema
:"Tagasi, lollike!" käratas Cipollino ja surus [[hambad]] kokku, et mitte nutma puhkeda.
:Kohutatud pisarake tegi ümberpöörd ega näidanud enam nägugi. (lk 7)
* "Mu vaene taadike! Sind pisteti pokri kui
:"Mu pojuke, viska see [[mõte]] peast välja," ütles [[isa]] talle hellalt.
:"[[Vangla]]s on kõik puha [[ausus|ausad]] inimesed.”
:"Aga mis paha nad siis on teinud?”
:"Mitte kui midagi. Just sellepärast ongi nad vanglas. Vürst Sidrunile ei meeldi korralikud inimesed."
35. rida:
:"Mõnikord jah. Vanglad on tehtud nende tarvis, kes varastavad ja tapavad, aga sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja mõrtsukad ta õukonnas, vanglas aga istuvad ausad kodanikud." (lk 8)
* Parajasti eelmisel päeval oli isand [[Kõrvits]] lõpetanud oma [[maja]] ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu
:Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud [[aritmeetika]]t, ja nii palus ta aeg-ajalt
:"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides [[naaskel|naaskliga]] pead. "[[Kuus]] korda [[seitse]] – nelikümmend kaks... võtame maha [[üheksa]]... kokku on sul seitseteist."
:"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
:"Ma ütleksin, et ei."
:"Aga mis siis saab?"
:"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed [[pink|pingikese]]."
:"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna
:Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)
51. rida:
:"Ja mis siis saab?"
:"Mida ma sulle ikka ütlen. Teed kanakuudi."
:"Aga mul pole [[kana|kanu]] sinna sisse panna."
:"Lase sinna [[kass]] sisse: kassid on kasulikud, püüavad
:"See on tõsi, aga mul pole kassi, ja tõtt öelda ka hiiri mitte."
:"Siis ei oska ma sulle enam midagi soovitada," nohises meister Viinamarjake, kratsides ägedalt naaskliga pead. "Sada kaheksateist on sada kaheksateist, kas pole nii?"
58. rida:
* Vaene isand Kõrvits oleks kogu oma majakesega koos tahtnud maa alla vajuda.
:[[Higi]] nõretas tal ojana laubalt nagu kaste ja voolas suhu, aga tal polnud julgust [[käsi|kättki]] tõsta, et [[nägu]] pühkida, vaid ta neelas neid
:Isand Kõrvits sulges silmad ja mõtles:
:"
:Aga kus mul nüüd Vaikne ookean või Atlandi ookean: see oli rüütel Tomat ise, kes, haaranud katuseharjast mõlema käega kinni, raputas seda kõigest väest, nii et katusekivid laiali lendasid. (lk 15)
* Isand [[Hernes]], kes oli küla [[advokaat]], oli vististi kogu aeg
:"Siin ma olen, kõrgeausus! Teie teenistuses," kogeles Hernes sügavasti kummardades ja hirmust rohetades.
:Aga ta oli nii tilluke ja varmas, et ta kummardust keegi tähelegi ei pannud. [[Hirm|Kartusest]] kasvatamatuna paista lõi isand Hernes kukerpalli ja siples nüüd
* "Vaat... mina... tegelikult... vähe lugupeetavalt..." hakkas isand Hernes kokutama, muutudes hirmust üha [[roheline|rohelisemaks]].
:"Mis "tegelikult" või "mittetegelikult", kas olete advokaat või ei?"
:"Jah, sinjoor, teie kõrgeausus: mul on tsiviil-, kriminaal- ja kirikuõiguse diplom Salamanca ülikoolist."
74. rida:
* Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, [[viiul]] kaenlas.
:Tema kannul lendas terve parv [[kärbes|kärbseid]] ja [[herilane|herilasi]], sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka
:Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
:"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
80. rida:
:Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.
* Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli [[aednik]]. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.
:"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu [[naine]] tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu
:Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.
97. rida:
:Sedeli kirjutamisega valmis saanud, tundis isand Mustikas end palju rahulikumana, ja kuna päike oli juba loojunud, heitis ta magama. (lk 30)
* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:
:"[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."
:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta
:Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
:"Saatke mulle [[puu|puid]]!" käskis parun.
:Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse. (lk 33-34)
|