Gianni Rodari: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Gianni Rodari''' (23. oktoober 1920, Omegna, Itaalia – 14. aprill 1980, Rooma) oli itaalia kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud peamiselt lastekirjanikuna. Tema tuntuim te...'
 
9. rida:
 
 
* Korraga kostsid eemalt pasunahelid[[pasun]]ahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest[[sidrun]]itest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni [[kollane|kollases]] riides. Ka [[barett]] oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.
:Õukonnasidrunitel olid kellukesed[[kelluke]]sed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist[[pronks]]ist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti[[kontsert]]i ja [[rahvas]] jooksis seepeale kokku: [[inimesed]] arvasid, et on saabunud rändorkesterränd[[orkester]]. (lk 6)
 
* "Majesteet," sosistas vürstile kõrva vanemkammerhärra, "see [[mees]] näib mulle hädaohtliku mässulisena, tal tuleks silm peal hoida."
: Jalamaid hakkas üks valvur Cipollonet silmas pidama erilise pikksilma[[pikksilm]]a abil, mida kasutati mässuliste valvamiseks. Iga valvur oli sellise pikksilmaga varustatud.
 
* Cipollino oli sel hetkel üsna kaugel, aga ta ümber sõeluv rahvas oli juba kõigest teada saanud, ja nagu see niisugustel puhkudel tavaline, teadis koguni veel rohkemgi, kui tegelikult oli juhtunud.
:"Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti pistodaga[[pistoda]]ga surnuks pista."
:"Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis [[kuulipilduja]] taskus."
:"Kuulipilduja ja taskus[[tasku]]s? Minge ikka, see on võimatu."
:"Aga kas te laskmist ei kuulnud?"
:Laskmist kostis küll, aga see oli ilutulestiku[[ilutulestik]]u paugutamine vürst Sidruni auks. Kuid rahvahulk ehmus niivõrd, et hakkas igas suunas sõdurite-sidrunikeste eest pagema. (lk 7)
 
* Vaene Cipollino! Järsku näis talle, et ta ei näe enam parema silmaga[[silm]]aga, aga see oli tilluke [[pisar]], mis tahtis maksku mis maksab välja pääseda.
:"Tagasi, lollike!" käratas Cipollino ja surus [[hambad]] kokku, et mitte nutma puhkeda.
:Kohutatud pisarake tegi ümberpöörd ega näidanud enam nägugi. (lk 7)
 
* "Mu vaene taadike! Sind pisteti pokri kui kurjategijat[[kurjategija]]t koos [[röövel|röövlite]] ja varastega[[varas]]tega!"
:"Mu pojuke, viska see [[mõte]] peast välja," ütles [[isa]] talle hellalt.
:"[[Vangla]]s on kõik puha [[ausus|ausad]] inimesed.”
:"Aga mis paha nad siis on teinud?”
:"Mitte kui midagi. Just sellepärast ongi nad vanglas. Vürst Sidrunile ei meeldi korralikud inimesed."
35. rida:
:"Mõnikord jah. Vanglad on tehtud nende tarvis, kes varastavad ja tapavad, aga sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja mõrtsukad ta õukonnas, vanglas aga istuvad ausad kodanikud." (lk 8)
 
* Parajasti eelmisel päeval oli isand [[Kõrvits]] lõpetanud oma [[maja]] ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest[[lapsepõlv]]est peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal[[aasta]]l kõrvale ühe tellise[[tellis]]e.
:Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud [[aritmeetika]]t, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister[[kingsepp]]meister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.
:"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides [[naaskel|naaskliga]] pead. "[[Kuus]] korda [[seitse]] – nelikümmend kaks... võtame maha [[üheksa]]... kokku on sul seitseteist."
:"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
:"Ma ütleksin, et ei."
:"Aga mis siis saab?"
:"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed [[pink|pingikese]]."
:"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski[[park]]ideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."
:Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)
 
51. rida:
:"Ja mis siis saab?"
:"Mida ma sulle ikka ütlen. Teed kanakuudi."
:"Aga mul pole [[kana|kanu]] sinna sisse panna."
:"Lase sinna [[kass]] sisse: kassid on kasulikud, püüavad hiiri[[hiir]]i."
:"See on tõsi, aga mul pole kassi, ja tõtt öelda ka hiiri mitte."
:"Siis ei oska ma sulle enam midagi soovitada," nohises meister Viinamarjake, kratsides ägedalt naaskliga pead. "Sada kaheksateist on sada kaheksateist, kas pole nii?"
58. rida:
 
* Vaene isand Kõrvits oleks kogu oma majakesega koos tahtnud maa alla vajuda.
:[[Higi]] nõretas tal ojana laubalt nagu kaste ja voolas suhu, aga tal polnud julgust [[käsi|kättki]] tõsta, et [[nägu]] pühkida, vaid ta neelas neid soolaseid[[sool]]aseid ja mõrusid piisku alla.
:Isand Kõrvits sulges silmad ja mõtles:
:"Tomatit[[Tomat]]it pole enam teps mitte. Mina ja mu majake oleme nagu meremees ja lootsik keset Vaikset ookeani ning merevesimere[[vesi]] on [[sinine]] ja rahulik ja õõtsutab meid pehmelt. Ah, kui mahedalt ta meid sinna-tänna... sinna-tänna õõtsutab..."
:Aga kus mul nüüd Vaikne ookean või Atlandi ookean: see oli rüütel Tomat ise, kes, haaranud katuseharjast mõlema käega kinni, raputas seda kõigest väest, nii et katusekivid laiali lendasid. (lk 15)
 
* Isand [[Hernes]], kes oli küla [[advokaat]], oli vististi kogu aeg ukse[[uks]]e taga luuramas, iga hetk valmis kutse peale ilmuma, sest ta kargas kusagilt välja nagu hernes kaunast. Iga kord, kui Tomat külla ilmus, kutsus ta ikka advokaadi, et oma õigust seaduseparagrahvidega maksma panna.
:"Siin ma olen, kõrgeausus! Teie teenistuses," kogeles Hernes sügavasti kummardades ja hirmust rohetades.
:Aga ta oli nii tilluke ja varmas, et ta kummardust keegi tähelegi ei pannud. [[Hirm|Kartusest]] kasvatamatuna paista lõi isand Hernes kukerpalli ja siples nüüd jalgadega[[jalg]]adega õhus. (lk 16)
 
* "Vaat... mina... tegelikult... vähe lugupeetavalt..." hakkas isand Hernes kokutama, muutudes hirmust üha [[roheline|rohelisemaks]].
:"Mis "tegelikult" või "mittetegelikult", kas olete advokaat või ei?"
:"Jah, sinjoor, teie kõrgeausus: mul on tsiviil-, kriminaal- ja kirikuõiguse diplom Salamanca ülikoolist."
74. rida:
 
* Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, [[viiul]] kaenlas.
:Tema kannul lendas terve parv [[kärbes|kärbseid]] ja [[herilane|herilasi]], sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni[[pirn]]i poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.
:Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
:"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
80. rida:
:Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.
 
* Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli [[aednik]]. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.
:"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu [[naine]] tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule[[rõdu]]le istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese[[päike]]se käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"
:Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.
 
97. rida:
:Sedeli kirjutamisega valmis saanud, tundis isand Mustikas end palju rahulikumana, ja kuna päike oli juba loojunud, heitis ta magama. (lk 30)
 
* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:
:"[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."
:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga[[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], kanu, [[siga|sigu]], veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba[[leib]]a, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
:Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
:"Saatke mulle [[puu|puid]]!" käskis parun.
:Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse. (lk 33-34)