Gianni Rodari: erinevus redaktsioonide vahel

* Korraga kostsid eemalt pasunahelid[[pasun]]ahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest[[sidrun]]itest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni [[kollane|kollases]] riides. Ka [[barett]] oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.

:Õukonnasidrunitel olid kellukesed[[kelluke]]sed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist[[pronks]]ist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti[[kontsert]]i ja [[rahvas]] jooksis seepeale kokku: [[inimesed]] arvasid, et on saabunud rändorkesterränd[[orkester]]. (lk 6)

* "Majesteet," sosistas vürstile kõrva vanemkammerhärra, "see [[mees]] näib mulle hädaohtliku mässulisena, tal tuleks silm peal hoida."

: Jalamaid hakkas üks valvur Cipollonet silmas pidama erilise pikksilma[[pikksilm]]a abil, mida kasutati mässuliste valvamiseks. Iga valvur oli sellise pikksilmaga varustatud.

:"Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti pistodaga[[pistoda]]ga surnuks pista."

:"Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis [[kuulipilduja]] taskus."

:"Kuulipilduja ja taskus[[tasku]]s? Minge ikka, see on võimatu."

:Laskmist kostis küll, aga see oli ilutulestiku[[ilutulestik]]u paugutamine vürst Sidruni auks. Kuid rahvahulk ehmus niivõrd, et hakkas igas suunas sõdurite-sidrunikeste eest pagema. (lk 7)

* Vaene Cipollino! Järsku näis talle, et ta ei näe enam parema silmaga[[silm]]aga, aga see oli tilluke [[pisar]], mis tahtis maksku mis maksab välja pääseda.

:"Tagasi, lollike!" käratas Cipollino ja surus [[hambad]] kokku, et mitte nutma puhkeda.

* "Mu vaene taadike! Sind pisteti pokri kui kurjategijat[[kurjategija]]t koos [[röövel|röövlite]] ja varastega[[varas]]tega!"

:"Mu pojuke, viska see [[mõte]] peast välja," ütles [[isa]] talle hellalt.

:"[[Vangla]]s on kõik puha [[ausus|ausad]] inimesed.”

* Parajasti eelmisel päeval oli isand [[Kõrvits]] lõpetanud oma [[maja]] ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest[[lapsepõlv]]est peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal[[aasta]]l kõrvale ühe tellise[[tellis]]e.

:Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud [[aritmeetika]]t, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister[[kingsepp]]meister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.

:"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides [[naaskel|naaskliga]] pead. "[[Kuus]] korda [[seitse]] – nelikümmend kaks... võtame maha [[üheksa]]... kokku on sul seitseteist."

:"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed [[pink|pingikese]]."

:"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski[[park]]ideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."

:"Aga mul pole [[kana|kanu]] sinna sisse panna."

:"Lase sinna [[kass]] sisse: kassid on kasulikud, püüavad hiiri[[hiir]]i."

:[[Higi]] nõretas tal ojana laubalt nagu kaste ja voolas suhu, aga tal polnud julgust [[käsi|kättki]] tõsta, et [[nägu]] pühkida, vaid ta neelas neid soolaseid[[sool]]aseid ja mõrusid piisku alla.

:"Tomatit[[Tomat]]it pole enam teps mitte. Mina ja mu majake oleme nagu meremees ja lootsik keset Vaikset ookeani ning merevesimere[[vesi]] on [[sinine]] ja rahulik ja õõtsutab meid pehmelt. Ah, kui mahedalt ta meid sinna-tänna... sinna-tänna õõtsutab..."

* Isand [[Hernes]], kes oli küla [[advokaat]], oli vististi kogu aeg ukse[[uks]]e taga luuramas, iga hetk valmis kutse peale ilmuma, sest ta kargas kusagilt välja nagu hernes kaunast. Iga kord, kui Tomat külla ilmus, kutsus ta ikka advokaadi, et oma õigust seaduseparagrahvidega maksma panna.

:Aga ta oli nii tilluke ja varmas, et ta kummardust keegi tähelegi ei pannud. [[Hirm|Kartusest]] kasvatamatuna paista lõi isand Hernes kukerpalli ja siples nüüd jalgadega[[jalg]]adega õhus. (lk 16)

* "Vaat... mina... tegelikult... vähe lugupeetavalt..." hakkas isand Hernes kokutama, muutudes hirmust üha [[roheline|rohelisemaks]].

:Tema kannul lendas terve parv [[kärbes|kärbseid]] ja [[herilane|herilasi]], sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni[[pirn]]i poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.

* Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli [[aednik]]. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.

:"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu [[naine]] tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule[[rõdu]]le istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese[[päike]]se käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"

* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:

:"[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."

:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga[[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], kanu, [[siga|sigu]], veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba[[leib]]a, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.

:"Saatke mulle [[puu|puid]]!" käskis parun.