Fs: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
97. rida:
* [[Tartu]]s olen ma elanud veel [[Annelinn]]as ja kahes tööliste ühikas: üks oli [[Karlova]] ja Ropka piiril ja teine päris kesklinnas, kohe ülikooli [[raamatukogu]] taga. Mõlemad majad olid sellised, kus välis[[uks]]ele oleks võinud panna sildi
* Ma ei taha Tartu puhul rääkida parematest ja halvematest või targematest ja rumalamatest, pigem aga just sellistest, kes ükskõik mis mõttes erinevad väljakujunenud [[süsteem]]ist, hierarhiast või vastavast kogukonnamudelist. Neil on seal raskem. Ma olen tähele pannud, et Tartus kipub nii [[kirjanik]]e kui maali[[kunstnik]]e hulgas olema kaks vastasleeri, kes näeksid heameelega, et sa oleksid kas nende poolt või nende vastu. Mingi leeri vastu olemine on sellele leerile palju meeldivam ja mugavam olukord kui see, et sa üldse süsteemi eitad. (lk 1401)▼
* "Valgete kaantega raamatu" kirjutamise ajal oleksin ma päris kindlalt öelnud, et mu luuletused tekivad alati mingisugusest painest. Aga hiljuti hakkasin mõtlema, et see, mis luuletusteks alust annab, ei pea ka minu puhul, rääkimata kõikvõimalikest teistest autoritest, olema üldse tingimata mingi kannatus või midagi ebameeldivat. Kuid ometi on see mingi liiasus, mingisugune normaalse elu ülejääk või kõrvalsaadus, mis ei pea olema otseselt häiriv, aga mis siiski tekib tavalise eluga seoses nagu tööstusjääk, ja parem on see kirja panna Siis on sellega rahu majas. (lk 1402)▼
▲* Ma ei taha Tartu puhul rääkida parematest ja halvematest või targematest ja rumalamatest, pigem aga just sellistest, kes ükskõik mis mõttes erinevad väljakujunenud [[süsteem]]ist, hierarhiast või vastavast kogukonnamudelist. Neil on seal raskem. Ma olen tähele pannud, et Tartus kipub nii [[kirjanik]]e kui maali[[kunstnik]]e hulgas olema kaks vastasleeri, kes näeksid heameelega, et sa oleksid kas nende poolt või nende vastu. Mingi leeri vastu olemine on sellele leerile palju meeldivam ja mugavam olukord kui see, et sa üldse süsteemi eitad.
* Ma olen selle aja jooksul ise palju muutunud ning ühtesid ja samu [[Juhan Viiding|Üdi]] tekste vähemalt kolmel erineval moel lugenud. On juhtunud, et olen aastate möödudes, oluliselt teistsugusena, sama raamatu kätte võtnud ja sama luuletust lugenud. Kui selles luuletuses oleks ainult see, mida ma kunagi sealt leidsin, siis ta võib-olla ei pakukski mulle enam midagi, aga ma leian sealt ikka midagi, mis mind kõnetab sellisena, nagu ma seda lugedes parajasti olen. Ükskord, lugedes ma ei tea mitmendat korda luuletust „Jääpõrgu", mõtlesin, et milleks ma üldse luuletan — see, millest mina kirjutan, on ju juba öeldud. (lk 1403)▼
* Ma olen, nagu olen, ja siis räägitakse minu imidžist, mille krooniks oli see [[Linnar Priimägi|Linnar Priimäe]] arvustus „Loomingus", kus ta esiteks ei kirjutanud mitte minu raamatust, vaid isikust, välimusest ja muust säärasest; kõigele lisaks ei kirjutanud ta minust, vaid hoopis mingist fantastilisest olendist, kellega minul oli ennast väga raske samastada. /---/ Esimene kord kuulsin ma mingist imidžist või [[stiil]]ist juba enne esimese raamatu trükikotta minekut. See ilmus, nagu teada, Kostabi $eltsi märgi all ja [[Kauksi Ülle]], kes oli selles kirjastuses tegev, ütles kunagi umbes sellise lause, et „näed — sinuga on lihtne, sina oled nii stiilne" või „sinul on juba i m i d ž". Et teistel [[autor]]itel kõigil ei ole, tuleks kujundada, midagi välja mõelda, nii olevat parem. (lk 1404)▼
▲* "Valgete kaantega raamatu" kirjutamise ajal oleksin ma päris kindlalt öelnud, et mu luuletused tekivad alati mingisugusest painest. Aga hiljuti hakkasin mõtlema, et see, mis luuletusteks alust annab, ei pea ka minu puhul, rääkimata kõikvõimalikest teistest autoritest, olema üldse tingimata mingi kannatus või midagi ebameeldivat. Kuid ometi on see mingi liiasus, mingisugune normaalse elu ülejääk või kõrvalsaadus, mis ei pea olema otseselt häiriv, aga mis siiski tekib tavalise eluga seoses nagu tööstusjääk, ja parem on see kirja panna Siis on sellega rahu majas.
* Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. [[Prillid]] võiksid [[luuletaja]]l olla, [[juuksed]] keskmisest pikemad, soovitavalt [[kampsun]] ja [[rätik|kaelarätt]]. Suur kole puust [[asi]] nööriga [[kael]]as mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus. (lk 1405)▼
** "Masin ja madu". Intervjuu [[Sven Vabar]]ile, Looming nr 9/2002▼
▲* Ma olen selle aja jooksul ise palju muutunud ning ühtesid ja samu [[Juhan Viiding|Üdi]] tekste vähemalt kolmel erineval moel lugenud. On juhtunud, et olen aastate möödudes, oluliselt teistsugusena, sama raamatu kätte võtnud ja sama luuletust lugenud. Kui selles luuletuses oleks ainult see, mida ma kunagi sealt leidsin, siis ta võib-olla ei pakukski mulle enam midagi, aga ma leian sealt ikka midagi, mis mind kõnetab sellisena, nagu ma seda lugedes parajasti olen. Ükskord, lugedes ma ei tea mitmendat korda luuletust „Jääpõrgu", mõtlesin, et milleks ma üldse luuletan — see, millest mina kirjutan, on ju juba öeldud.
▲* Ma olen, nagu olen, ja siis räägitakse minu imidžist, mille krooniks oli see [[Linnar Priimägi|Linnar Priimäe]] arvustus „Loomingus", kus ta esiteks ei kirjutanud mitte minu raamatust, vaid isikust, välimusest ja muust säärasest; kõigele lisaks ei kirjutanud ta minust, vaid hoopis mingist fantastilisest olendist, kellega minul oli ennast väga raske samastada. /---/ Esimene kord kuulsin ma mingist imidžist või [[stiil]]ist juba enne esimese raamatu trükikotta minekut. See ilmus, nagu teada, Kostabi $eltsi märgi all ja [[Kauksi Ülle]], kes oli selles kirjastuses tegev, ütles kunagi umbes sellise lause, et „näed — sinuga on lihtne, sina oled nii stiilne" või „sinul on juba i m i d ž". Et teistel [[autor]]itel kõigil ei ole, tuleks kujundada, midagi välja mõelda, nii olevat parem.
▲* Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. [[Prillid]] võiksid [[luuletaja]]l olla, [[juuksed]] keskmisest pikemad, soovitavalt [[kampsun]] ja [[rätik|kaelarätt]]. Suur kole puust [[asi]] nööriga [[kael]]as mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.
▲* "Masin ja madu". Intervjuu [[Sven Vabar]]ile, Looming nr 9/2002
==Välislingid==
| |||