Minni Nurme: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida:
 
<poem>
Puud[[Puu]]d ei liigu [[mets]] ei võppu
laotab võrku[[võrk]]u [[härmatis]]
sellel võrgul pole lõppu
[[allikas|lättesilmas]] kirmetis
</poem>
* "Taliharjapäeval", kogust "Päev on aja aken" (2009)
12. rida:
 
<poem>
Talvest[[Talv]]est talve olen üksildasem
vaatan mõtlikumalt olen tasem
</poem>
19. rida:
 
<poem>
KevadpäikeKevad[[päike]], ära looju veel!
[[Lind|Linnud]] vidistavad tuhatkeelselt,
Sulle pika [[pilk|pilgu]] avameelselt
Tahan heita [[lahkumine|lahkumise]] eel.
</poem>
* "***Kevadpäike, ära looju veel..."
29. rida:
<poem>
Tuulevaikuse tunnil
[[leht]] ei puuduta lehte
latv ei sahise -
pelk valgusejanu
36. rida:
 
==Tema kohta==
* Siin pole lõhestunud problemaatilisi meeleolusid ega rafineeritud intellektuaalseid targutusi, küll aga [[elu]] jätkamise, kasvatamise ning hella hoidmise lihtsat õnne[[õnn]]e ja vahel ka lihtsat kurbust[[kurbus]]t sel puhul, kui see on takistatud. Nurme luuletuste[[luuletus]]te paremikus inimesed ja asjad ei tundu elavat üksi, omaette, nad on ikka mingis tundetoonitatud seoses. Looduspildid meenutavad tihti atmosfäärikaid maale, kus esemete äärjooned pehmelt üksteisesse sulavad. See ei ole just tavaline meie luules, kuekus esemed enamasti joonistuvad graafilise selgusega. Nägemispilti tihendavad üsna tõhusalt elamused kompamismeele valdkonnast, olgu siis juttu lammaste[[lammas]]te aurava villa kuumusest, savist[[savi]]st vooliva lapse[[laps]]e sõrmede[[sõrmed]]e all või noorte armastajate helltasasest sammust. Üldse on luuletuskogus üsna palju juttu pingest, hoost, erutusest.
:Nõukogude kirjanduse[[kirjandus]]e üldisesse avarasse raami sobivaks teevad "Sünnimulla" mitmed muudki jooned, näiteks kas või see, et elunähtuste mitmekesisuses pole unustatud tööd[[töö]]d kui väärikat luuleobjekti, või seegi, et siin puudub usundilistele ning idealistliku [[metafüüsika]] motiividele najatuv luulelisus. Maailm on Minni Nurmele täis jätkumise tunglevat elu. Isegi lahed ja merekäärud muutuvad tema lauludes hällideks ja "eluasemed kui rinnad tuikavad maa kuumal pinnal", rääkimata siis sellest, et "org laia rinnaga süleleb küla, sigineb põldude ihusoe põu" või "Juurt imetab emalik maa". Sellised visioonid loodusest[[loodus]]est ei tundu küünilised, nagu seda kodanliku Eesti ajal olid mõne meesluuletaja ajutised otslemised paralleelide järele seksuaalalalt igasugustele võimalikele nähtustele.
* [[Leo Anvelt]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19450714.2.9 "Minni Nurme "Sünnimuld""] Postimees, 14. juuli 1945, lk 2 (arvustus)