Viies osaline: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
14. rida:
* Oh jaa, ma tean, et vabas [[õhk|õhus]] olla on tore asi, kui sind kuskil ootab [[toit|söök]] ja peavari, aga kui ei oota, lähed hulluks: hapniku ja [[nälg|nälja]] segu viib aru peast igaühel, kellele see pole loomupärane nagu metslasele. (lk 133)
* [Preester Regan:] Teid tarku ja kujutlusvõimelisi mehi on palju, kes tahavad [[katoliiklus|emakirikuga]] flirtida, aga ma kinnitan teile, et ta ei ole flirtija daam. Teile meeldib romantika, kuid iket te ei kannata. (lk 137)
* Maja haises desinfektsiooni järele, ent [[lõhn]]ade seas oli eksimatult ülekaalus too [[meeleheide|meeleheitehõng]], mida nii sagedasti on tunda
* Poistel lähevad [[silm]]ad pungi, kui nad avastavad, et ma tõepoolest oskan lugeda prantsuse, [[saksa keel|saksa]] ja [[ladina keel]]es, aga neile tuleb kasuks teada saada, et nood [[keel]]ed on olemas ka väljaspool klassiruumi; mõni kolleeg vaatab mu [[raamat]]uid muiates ning paar tõsimeelset eeslit on levitanud kuulujuttu, et "ma lähen üle Vatikani rüppe"; vana Eagles (kaua enne Teie aega) võttis oma kohuseks hoiatada mind [[Rooma]] metsalise eest ja küsis retooriliselt, kuidas ma ometi võin "paavsti seedida". Sestsaati on miljonid seedinud [[Hitler]]it ja [[Mussolini]]t, [[Stalin]]it ja [[Mao Zedong|Maod]] ning meie oleme seedinud mõnd demokraatlikku juhti, kes tuli alla neelata erilise isuta. [[Paavst]]i seedimine on nendega võrreldes tühiasi. (lk 165)
* Ma paistsin olema ainuke endale tuttav isik, kellel pole [[plaan]]i, mis tõstaks maailma jalule ja pühiks [[pisar]]a igast silmast. Mõni ime, et ma end omal maal võhivõõrana tundsin. (lk 168)
* Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga [[teadmine|inimteadmiste]] või [[teooria]] või [[usk|usu]] tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist. (lk 169)
[[Pilt:Francisco_rizi,_sogno_di_giuseppe,_1665_ca.jpg|pisi|[Padre Blazon:] [[Joosep]] on ajaloo kõige ülistatum [[sarvekandja]]. Kas ei usurpeerinud [[Jumal]] Joosepi kohustusi, kui ta tema naise oletatavasti [[kõrv]]a kaudu rasestas? Kas ei nimeta noored ulakad seminaristid naisterahva ''sine qua non''<nowiki>'</nowiki>i seniajani ''auricula''<nowiki>'</nowiki>ks - kõrvaks? Ja kas pole Joosep üle Itaalia tuntud kui Tio Pepe - Onu Joss -, keda hüüavad appi murelikuvõitu abielumehed. Võin teile kinnitada, et Püha Joosep kuuleb sarvekandmise kohta rohkem palveid kui elumaja otsimisest või [[kook|koogiküpsetamisest]]. Põrandaaluses [[hagioloogia]]s, millest ma teile lubasin rääkida, sosistatakse õigupoolest, et ka [[Neitsi Maarja]] ise sündis Joakimile ja Annale Issanda isikliku sekkumise kaudu ja oli seega nii Jumala tütar kui ka Jumala teinepool. Kreeklastelgi poleks siin midagi täiustada, või mis?]]
* [Padre Blazon:] [[Pühak]] saavutab võidu [[patt|patu]] üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut armastame, ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle vigu. Muidugi mitte alati seksuaalseid. [[Aquino Thomas]] oli tohutu paks, [[Püha Hieronymus|Pühal Hieronymusel]] oli kole äkiline meel. See lohutab pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab [[vari|varju]] heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal lootust.
:Teinekord ma imestan, mispärast on nii vähe pühamehi, kes oleks ka targad olnud. Mõni muidugi oli, aga rohkem on lausa nürimeelseid. Paneb tihti endalt küsima, kas mitte ei hinda Jumal [[tarkus]]t madalamalt kui sangarlikku voorust. [[Tarkus]] pole ju kuigi vaatemänguline... ei see üle taeva sähvi. (lk 173)
| |||