Kõrgus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} <poem> Me oma kõrgust eal ei tea; kui tõusta kästakse, siis ulatavad mõned meist, kes tõesed, taevasse. </poem> * Emily Dickinson, tõlkinud Doris Ka...'
 
Resümee puudub
14. rida:
<poem>
Oh sõbrad, kel õnneks läks kummarda'
oma hinge kõrguse [[tund|tunnil]]:
kes· leidis kõrgema jumala[[jumal]]a -
ja põlvitas südame[[süda]]me sunnil -
 
see põlvitas pühal minutil[[minut]]il
ise e n e s e hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel[[rand]]adel,
ta selle sai s i i t nüüd kätte.
</poem>
28. rida:
 
<poem>
Maga nõnda, kui magab üks [[ingel]], kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema [[tiivad]] on laotunud tähtil[[täht]]il [[öö]] virvete vees,
aga suletud silmi[[silm]]i ees Jumala välkude[[välk]]ude nooled!
</poem>
* [[Marie Heiberg]], "À la Rabindranath Tagore"
38. rida:
 
 
* ... silmapiir ei varja mitte ühtegi [[kõrgus]]tkõrgust: kõik - iga kõrgem [[puu]], iga kella[[torn]] - paistab selgelt. Kõrget - silmapiir - ei varja. Nii ka meid ([[unustamine|unustusse]] vajunuid, tahaplaanile tõugatuid) kunagi avastatakse: meie õigused taastatakse.
:Võiks isegi öelda: horisont toob kõik kõrgused nähtavale. Seda näitas - ''täpne'' vaatlus.
* [[Marina Tsvetajeva]], "pardapäevik" viimasel reisil Euroopast Nõukogude Liitu, 16. juuni 1939. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007.
48. rida:
[[Kollane|Sappkollasena]] valvab [[aed|aias]] [[kuu]]
kesk [[hernes|hernekaunu]], [[kõrvits]]aid ja [[kress]]e.
On [[kõrgus]] [[piir]]id kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga [[puu]].
</poem>
* Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109
57. rida:
<poem>
kui ka lähed kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga[[keha]]ga.
Kaasas [[vikat]] nii ta tuleb põrgust[[põrgu]]st
ja su kokku riisub rehaga[[reha]]ga.
</poem>
* [[Juhan Viiding]], "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles"
65. rida:
 
 
* Juua võib nii või teisiti - [[viin]] käib avarilma juurde nagu peapööritus käib kõrguse juurde...
 
* Juua võib nii või teisiti - viin käib avarilma juurde nagu peapööritus käib kõrguse juurde...
** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 155
 
80. rida ⟶ 79. rida:
 
 
* Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, [[täiskasvanu]] juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti [[surm]]a. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema [[käed]] olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse [[kõrgus]]tkõrgust. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott [[vein]]ipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu [[unenägu|unenäos]], aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui [[talv]]el on kõnnitee [[jää]]s ja [[jalg]] libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit [[torn]]isttornist oleks samasugune tunne kukkuda?
** [[Meelis Friedenthal]], "Inglite keel". Varrak 2016, lk 5
 
* Piirates [[eesti kirjanduse]] aja üksnes eestikeelse kirjasõna ajaga, jäävad arusaamatuks eesti kirjanduse kiired tempod XX sajandil ning tema tippude kõrgus. Mõnikord võib tekkida tunne, et [[eestlased]] astusid XX sajandisse otse [[mets]]ast, sest midagi esteetiliselt alustrajavat [[eesti keel]]es varem ei olnud. Kuid eestlased ei tulnud metsast, [[põld|põllult]] ja rahvaluule rüpest, nad tulid ka baltisaksa kultuurist.
** [[Jaan Undusk]], "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999