Värv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '''See artikkel räägib värvusest; värvi kui pinnakatte kohta loe artiklist Värvimine.'' {{toimeta}} * Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematus...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 24. oktoober 2020, kell 21:26

See artikkel räägib värvusest; värvi kui pinnakatte kohta loe artiklist Värvimine.



  • Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077
  • Praegu olgem lihtsalt inimesed, s.t. üks heli, üks värv tähtede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda rohelise värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie mõistust ja tahet universumi juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie Maa oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
    • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Esimene raamat, lk 31
  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
  • Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. (lk 78)
  • Punane, sinine ja roheline värv on reaalsed. Kollane värv on müstiline kogemus, mis on kõigile ühine.
  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312


Kirjandus