Erinevus lehekülje "Värv" redaktsioonide vahel

Lisatud 16 baiti ,  6 kuu eest
resümee puudub
** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077
 
* Praegu olgem lihtsalt [[inimesed]], s.t. ''üks'' [[heli]], ''üks'' värv [[täht]]ede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda [[roheline|rohelise]] värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie mõistust[[mõistus]]t ja tahet universumi[[universum]]i juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie [[Maakera|Maa]] oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Esimene raamat, lk 31
 
* [Heinrich:] Roosiliseks värvisid sa kõik, ja [[noorus]] armastab roosilist, värvilist.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Pikad sammud]]" I
 
* Rufinide aias oli kaks [[roos]]ipõõsast, üks punaste, teine [[valge]]te õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi [[vooruslikkus|vooruslik]] proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega[[süütus]]ega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
* Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud [[palveraamat]] ja kui ta selle avas, leidis ta [[raamat]]u lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt [[patt|patu]] hõõguva värvi võtnud. (lk 78)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
** [[Tom Stoppard]], "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"
 
* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult [[käsi]] laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda [[hääl]]ega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt [[jalg]]e alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset [[valgus]]tvalgust, mis ei lagune värvideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
 
* Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist [[sõna]] ei olegi meil [[eesti keeleskeel]]es. On olemas sünestees, [[sünesteesia]], mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled [[värv]]evärve [[heli]]de või tähtedega, minu meeled teevad sama keele[[keel]]e ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi [[sõlm]]es olnud.
** [[Keiti Vilms]], Ronald Liive [http://www.kiip.ee/keiti-vilms-isekeelne-kalamburist-ja-sautsupaasuke/ "Keiti Vilms - isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke"] kiip.ee, 14. märts 2014