Maagia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö)
Link
Resümee puudub
1. rida:
{{toimeta}}
 
 
* Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise maagia seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, tagajärg meenutab põhjust. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks [[idee]]de väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu [[eeter]] [[füüsika]]s - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema keha küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud [[juuksed|juuste]] või [[küüned|küünte]] vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See [[ebausk]] on levinud üle kogu maailma [---].
** [[James Frazer]], "[[Kuldne oks]]", esimene raamat "Metsakuningas", tlk [[Triinu Pakk]], 2001, lk 45
 
 
* '''Clarke'i kolmas seadus''': Iga piisavalt arenenud [[tehnoloogia]] on eristamatu maagiast.
** [[Arthur C. Clarke]], "Profiles of the Future" (täiendatud trükk 1973)
 
 
* Maal, kus [[nõid]]u on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt [[saar]]e ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks [[loits]] juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks [[meri|mere]] kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis [[vihm]]al sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda [[kuusk|kuusepuu]] ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on [[vägi|väest]], kui sa oled liiga [[tarkus|tark]], et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas [[koht|kohas]] [[uni|magada]] saanud. (lk 17-18)
18. rida ⟶ 23. rida:
** [[Ursula Le Guin]], "Meremaa võlur", tlk [[Krista Kaer]], 1994
 
 
* Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise maagia seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, tagajärg meenutab põhjust. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks [[idee]]de väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu [[eeter]] [[füüsika]]s - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema keha küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud [[juuksed|juuste]] või [[küüned|küünte]] vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See [[ebausk]] on levinud üle kogu maailma [---].
** [[James Frazer]], "[[Kuldne oks]]", esimene raamat "Metsakuningas", tlk [[Triinu Pakk]], 2001, lk 45
 
* [Voldemort:] Mind rebiti mu [[keha]] küljest, ma olin midagi vähemat kui [[vaim]], midagi vähemat kui kõige nurjatum kummitus... kuid siiski olin ma elus. Isegi mina ei tea, mis ma olin... mina, kes ma olen jõudnud [[surematus]]eni viival teel kaugemale kui keegi teine. /---/ Siiski olin ma jõuetu nagu kõige väetim olevus maa peal ega suutnud end ise aidata... sest mul ei olnud keha ja iga loits, mis mind aidata oleks võinud, nõudis võlukepi kasutamist... (lk 562)
40. rida ⟶ 44. rida:
* [[Teater]] on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimese [[kuulsus]]; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun ma maagiast ja hakkan [[erak]]uks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea. [[Elu]] lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks.
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 8
 
 
* [Rincewind:] "Tead, see ongi kogu selle võlukunsti juures kõige lollim lugu. Raiskad kakskümmend aastat, et õppida loitsu, mis tekitab su magamistuppa paljaid neitseid, ja oled seejärel [[elavhõbe]]daaurudest nii mürgitatud ja vanade nõiaraamatute lugemisest poolpime, et ei suuda meelde tuletada, mis edasi saab."
** [[Terry Pratchett]], "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak 1997, lk 42
 
* Kes iganes seda teatrit ka kokku ei kirjutanud, teadis, kuidas võlukunsti kasutada. Isegi mina usun seda, mis toimub, ning mina ju tean, et selles pole kübetki [[tõde]].