Jultumus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{toimeta}} <poem> Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda? 4 Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohu...' |
Resümee puudub |
||
26. rida:
* 92. Sest see, kes mõtleb, et piiramatu [[võim]] puhastab inimeste [[veri|vere]] ja parandab inimloomuse alatuse, ei pea vastupidises veendumiseks tegema muud kui lugema kas selle või mõne muu ajastu [[ajalugu]]. See, kes on jultunud ja ülekohtune Ameerika [[mets]]ades, ei toimiks arvatavasti kuigivõrd paremini ka [[troon]]il olles, kus õpitud [[tarkus]] ja [[religioon]] võivad aidata õigustada kõike, mida ta oma alamatele teeb, ning [[mõõk]] vaigistab kiiresti kõik need, kes söandavad tema tegudes kahelda.
** [[John Locke]], "Teine traktaat valitsemisest", tlk [[Alar Kilp]], Akadeemia 4/2007
* Kui sul on valida ainult vale ja häbematuse vahel, siis vali häbematus; kui aga tuleb valida vale ning [[julmus]]e vahel, siis vali vale.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
* [[Valgus]] oli oma matemaatilise [[kuulekus]]ega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi [[valgustus]]eks.
** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077
* Rufinide aias oli kaks [[roos]]ipõõsast, üks punaste, teine [[valge]]te õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi [[vooruslikkus|vooruslik]] proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta [[süütus]]ega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
* Tema ainus kujutlus [[õiglus]]est oli see, et temal peab olema õigus; tema ainus kujutlus [[valitsemine|valitsemisest]] oli häbematu lihtrahva vihane pommitamine.
* [[Vana]] daam, kelle mälus oli väga pikk rida lahkunud majateenijaid, põlgas üle kõige häbematust ja ninakust, mis tema kogemuste põhjal tähendasid kõnelemist enne kõnetamist ja tema nõudmiste ennetamist, mis võttis temalt mõnu küsida, miks neid polnud ennetatud.
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]", tlk [[Valda Raud]]
[[Kategooria:Psühholoogia]]
| |||