Umberto Eco: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Pilt |
Resümee puudub |
||
14. rida:
* Keskaeg on kõigi tänapäeva "kuumade" [[probleem]]ide allikas, ja pole midagi imestada, et me pöördume tagasi selle perioodi juurde iga kord, kui tunneme huvi oma päritolu vastu. Kõik probleemid, mida arutatakse Ühisturu istungitel, pärinevad keskaegse [[Euroopa]] oludest.
* Uus ajastu algas inimvaimu rabavate saavutustega: [[Ameerika]] avastamine, Granada vabastamine (millega hävitati araablaste [[teadus]]lik pärand, mis oleks ennetanud [[renessanss]]i ja uusaegse [[teadus]]e teket), teise diasporaa algus [[juudid|juutide]] väljaajamisega [[Hispaania]]st (pogrommid leiutati [[ristisõdijad|ristisõdijate]] poolt juba varem; Lääne [[tsivilisatsioon]]i sugupuu on keeruline).
* Peagi hakkas [[Chateaubriand]] ülistama [[keldid|keltide]] [[mets]]a alla kerkinud gooti [[katedraal]]e, samal ajal kui tänu [[Walter Scott]]ile, [[Victor Hugo]]le ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii [[Napoleon]]ile kätte tema [[valgustus]]liku teo eest, kui too lasi maha võtta Notre Dame'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.
* Isegi kui meid saadavad [[Aristoteles]] ja [[Platon]], käsitleme neid keskaegsetelt eelkäijatelt saadud terminites. Kui keegi need keskaegsed ladestused Aristotelesest välja kraabiks ja teda uut moodi loeks, ehiks see uutmoodi loetud Aristoteles akadeemiliste raamatukogude riiuleid, kuid ei haakuks meie igapäevaeluga.
* See keskaeg, mis on kummitanud iga vaimustusest lõkkele löönud sekti, saadab meid praegugi ja jääb saatma ka edaspidi, kuni [[viimnepäev|viimsepäeva]] loojakuni. Olgugi paljude hulluste allikas, püsib ta siiski kui pidev [[hoiatus]]. Mõnikord polegi see võib-olla nii keskaegne mõte, et lõpp on lähedal ja et erariides [[Antikristus]] on uksele koputamas.
| |||