Redaktsioon: 17. juuni 2020, kell 12:16 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 25. oktoober 2020, kell 12:58 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
27. rida: * [Joaquim Barrera:] Ikka üks ja sama norimine, miks ma kirjutan vanast ajaloost! Muidugi peaksin ma nende arvates ikka veel kirjutama kodusõjast. Aga miski pole vanem kui eilne ajaleht ja miski pole aegunum kui äsja läbielatud ajalugu. Muuta saab seda niisama vähe kui tuhande aasta eest sündinud asju. Aga samal ajal pole meil sest ka mingit ülevaadet, kõige vähem erapooletut ülevaadet." (lk 195) * Nagu eremiit [[kõrb]]es oli ta [[liiv]]ale [[kirjutamine\|kirjutanud]], isegi naerdes võimaluse üle, et [[tuul]] kord ta kirjale kogunenud liiva laiali ajab, nii et see jälle loetavaks saab. Ja et siis juhtumisi tuleb keegi, kes seda kirja loeb. (lk 197) * Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale ristile, mis ei lubanud mingit ~~lohutust~~[[lohutus]]t, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma ~~lapsepõlve~~[[lapsepõlv]]e, mil kirikus oli olnud [[Jumalaema]] pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste ~~muredega~~[[mure]]dega ja ta alati muutumatu leebe [[naeratus]] oli lubanud, et ta need ~~palved~~[[palve]]d sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus usk võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205) * Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna [[vabadus]]. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa [[vaesus]]e, hävingu ja isegi [[surm]]a vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. [[Vesi]] pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207) * Ta arutas endamisi, mis võis teha Noa oma [[laev]]as kõik need sadaviiskümmend päeva. Aga muidugi, tal oli perekond, kellega rääkida, ja [[loom]]ad, kelle eest tuli hoolitseda. Tal olid ju isegi kiskjad laevas — [[lõvi]]d, [[hunt\|hundid]] ja [[karu]]d, keda pidi valvama, et nad omapead ringi luusima ei pääseks ja mõnd teist looma maha ei murraks. Sellest oleks asendamatu kahju, sest neist igaühest oli ainult üks paar. Võib-olla juhtuski, et mõni kasulik loomasugu sel kombel otsa sai — aga sellest ei rääkinud pühakiri midagi. 35. rida: :Kas ongi põhjust neid eriti leinata? Võib-olla on just nemad need, kes on saavutanud tõelise vabaduse. (lk 242) * Või ütleme siiski lõpuks, et sadamas, kõigi saatjate ja mahajääjate hulgas, oli ka keegi, kes talle lehvitas? Üks kõhn tumedavereline tütarlaps, kes seisis värisedes külmas tuules ja lehvitas, ilma et ta oleks näinud Pablot või see teda. Lehvitas lõplikuks jumalagajätuks. :Ei, see oleks liiga kunstlik ja liiga sentimentaalne. Maria ei ole seal. Maria on kadunud, lõplikult kadunud. Maria on ainult [[unistus]]. (lk 252) ==Välislingid==

Lohe hambad: erinevus redaktsioonide vahel