Isabel Allende: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
13. rida:
* "Ettevaatust [[depressioon]]iga, Irina. See on siin väga tavaline. Kui märkad, et keegi on omaette, või väga kurb, jääb ilma põhjuseta [[voodi]]sse või ei [[söömine|söö]], tule ütle mulle, eks ole?"
:"Ja mis sa siis teed, Lupita?"
:"Oleneb olukorrast. Silitan neid, see meeldib neile alati, sest vanainimestel pole kedagi, kes neid puudutaks, ja meelitan nad mõnd telesarja vaatama, mitte keegi ei taha ju enne surra, kui on lõpu ära näinud. Mõned leiavad
* [Doktor Catherine Hope:] "Vanurid on maailma kõige lõbusamad [[inimene|inimesed]]. Nad on palju elanud, ütlevad, mida tahavad, ja teiste arvamus ei lähe neile raasugi korda. Siin ei hakka kunagi [[igavus|igav]]," rääkis ta Irinale. "Meie asukad on haritud inimesed ja kui nad on hea [[tervis]]e juures, õpivad ja katsetavad nad muudkui edasi. Siinne kogukond virgutab neid ja aitab vältida vanaduse kõige hullemat nuhtlust: üksildust." (lk 13)
* Lark House'is, kus valitses masendav [[naine|naiste]] enamus, peeti Jacques Devine'i staariks, ainsaks südametemurdjaks asutuse kahekümne kaheksa [[mees]]terahva seas. Teda kutsuti Prantslaseks, mitte sellepärast, et ta oleks olnud Prantsusmaal sündinud, vaid tema peente kommete tõttu - ta hoidis daamidele ust lahti, pakkus neile laua ääres tooli, ei käinud kunagi ringi lahtise püksilukuga, ja kuna ta oskas ja suutis vaatamata oma kangele seljale [[tants]]ida. Üheksakümneaastasena kõndis ta sirge seljaga tänu [[selgroog|selgroo]] külge monteeritud varrastele ja kruvidele; tal oli endiselt [[pea]]s natuke lokkis juukseid ja ta oskas kaarte mängida ja häbitult sohki teha. Ta oli hea füüsilise tervise juures, kui välja arvata tavapärane artriit, kõrge vererõhk ja kõva kõrvakuulmine, mis on elusügisel paratamatud, ja enam-vähem klaari mõistusega, ehkki mitte piisavalt klaari, et mäletada, kas ta on lõunat söönud või mitte. (lk 16)
| |||