Lohe hambad: erinevus redaktsioonide vahel

* "Tänapäeva kirjanikud[[kirjanik]]ud räägivad hästi, aga kirjutavad halvasti," ütles Granville. "Nad arvavad, et ühiskondliku[[ühiskond]]liku korra vastu võideldes tuleb alata [[süntaks]]ist." (lk 44)

* "[[Luule]] ei ole kunagi tavalisele lugejale arusaadav," väitis kriitik. "Kes tahab jõuda tavalise lugeja juure, peab kirjutama seiklusromaane või pornograafiat[[porno]]graafiat. Viimast peetakse millegipärast kõrgemaks vormiks."

* [Pierre-Marie:] Kõik see [[dogmatism]], istumine Meistri jalgade[[jalg]]ade ees. Café de Flore on nagu [[Kaana pulm]], kus ka kõige vesisemad sõnad[[sõna]]d viinaks[[viin]]aks saavad. Kõik see pühakutekultus[[pühak]]utekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse [[geenius]]eks. (lk 105)

* "Ka kahe [[sõda|sõja]] vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — [[Prantsusmaa]]. Või kui veel täpsem olla, siis ainult [[Pariis]], piiratud [[linn]]. [[Inglismaa]] on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. [[Saksamaa]] lamab purustatult ja löödult, samuti ka [[Itaalia]]. [[Hispaania]]t ei taha ma üldse nimetada."

:"Skandinaavia on väikelinn. Hästi [[söömine|söönud]] inimesed, kes magavad hästi. [[Caesar]]ile meeldisid sellised inimesed — ja kindlasti ka tänapäeva diktaatoreile[[diktaator]]eile. Aga Skandinaavia oma suurmehed on ühel või teisel puhul valinud vabatahtliku maapao. Nad said suureks [[Euroopa]]s, mitte Skandinaavias. Nii [[Henrik Ibsen|Ibsen]], [[August Strindberg|Strindberg]] ..." (lk 120)

* Hertsog oli truu ja innukas sõjamees, aga ta polnud eriti [[tarkus|tark]], ammugi mitte kaval. Ta kõneles kõigiga nagu koerapoistega, olgu need Madalmaade generaalstaadid või ta enda sõjamehed. Ta arvas, et sai neile kärkimisega [[hirm]]u peale ajada ja et hirm võis inimesi veenda. Aga isegi [[koer]]i ei kasvata hirmuga, isegi mitte [[kuulekus|sõnakuulmisele]], rääkimata sellest, et neist võiksid saada head jahikoerad. (lk 142)

* [Joaquim Barrera:] Olen siin, kus oled sina ja kõik teised. Olen niisama abitu ja otsija. Kui ma olen läinud tagasi kaugele [[minevik]]ku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt [[tee]] alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme." (lk 167)

* Muidugi ei olnud nad vaikinud, eriti mitte Pablo, sest ikkagi olid nad kataloonlased ja ei võinud kunagi jätta kasutamata inimesele antud kõnelemise andi. Aga need [[sõna]]dsõnad olid kõik olnud rohkem katteks, et ei tekiks [[vaikus]]t ja võimalust äkki tulla mõne küsimusega[[küsimus]]ega. Kuulipilduja turmtuli, et [[vaenlane]] ei saaks pead tõsta... (lk 176-177)

* Milline hämmastav võime oli inimestel [[unustamine|unustada]]! Või nad püüdsid ennast kuidagi välja vingerdada, kõigist filosoofilistest süsteemidest kõige udusema abil, nagu seda tegid [[eksistentsialism|eksistentsialistid]]. Nad polnud seda oma kodumaalt[[kodumaa]]lt leidnud, vaid olid sunnitud selle Reini tagant tooma. (lk 180)

* [lõik ''grand old man'''i raamatust:] [[Intelligents]]i osa [[ühiskond|ühiskonnas]] läheneb ikka rohkem masinate[[masin]]ate ja teiste tehniliste vahendite osale. Teda on vaja, et järjest keerulisemaks muutuvat masinavärki käigus hoida ja seda veelgi enam viimistella, aga selle kasutamise eesmärgi suhtes on tal järjest vähem kaasa rääkida. Kuna intelligentsi varud ei ole piiramatud, on vaja kasutada seda ökonoomiliselt. Kõik see, mida me tänapäeval tunneme veidi aegunult kõlava nimega ''Humaniora'', heidetakse kõrvale kui üleliigne luksus või koguni kui hädaohtlik narkootika. Seda tabab [[religioon]]i [[saatus]], mille kohta [[Vladimir Lenin|Lenin]] ütleb, et see on "[[oopium]] rahvale". On omamoodi saatuse [[iroonia]], et just humanistlikud teadused, mis on aidanud anda surmahoopi religioonile, peagi ise jagavad selle saatust. Nii jõuab intelligents tagasi sinna staadiumi, kus ta oli vanas [[Rooma]]s, kus [[kultuur]]i kandsid peamiselt [[orjus|orjad]]... (lk 184)

* Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale[[must]]ale ristile[[rist]]ile, mis ei lubanud mingit [[lohutus]]t, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma [[lapsepõlv]]e, mil kirikus oli olnud [[Jumalaema]] pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste [[mure]]dega ja ta alati muutumatu leebe [[naeratus]] oli lubanud, et ta need [[palve]]d sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus [[usk]] võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)

* Ta arutas endamisi, mis võis teha Noa oma [[laev]]as kõik need sadaviiskümmend päeva. Aga muidugi, tal oli [[perekond]], kellega rääkida, ja [[loom]]ad, kelle eest tuli hoolitseda. Tal olid ju isegi kiskjad laevas — [[lõvi]]d, [[hunt|hundid]] ja [[karu]]d, keda pidi valvama, et nad omapead ringi luusima ei pääseks ja mõnd teist looma maha ei murraks. Sellest oleks asendamatu kahju, sest neist igaühest oli ainult üks paar. Võib-olla juhtuski, et mõni kasulik loomasugu sel kombel otsa sai — aga sellest ei rääkinud pühakiri midagi.

Ja mis oli saanud viljapuudest? Kui vesi kogu maa üle ujutas, pidid need ju kõik otsa saama. Aga ei olnud ühtki sõna sellest, et Noa oleks kaasa võtnud kas või seemet][[seeme]t. Siiski — seda ta pidi kindlasti tegema. Isegi kui Jehoova oma vihas oleks selle unustanud, ei võinud Noa kui põllumees seda unustada. (lk 223)

* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)

* Või ütleme siiski lõpuks, et sadamas[[sadam]]as, kõigi saatjate ja mahajääjate hulgas, oli ka keegi, kes talle lehvitas? Üks kõhn tumedavereline tütarlaps, kes seisis värisedes külmas tuules[[tuul]]es ja lehvitas, ilma et ta oleks näinud Pablot või see teda. Lehvitas lõplikuks jumalagajätuks.