** [[Matthew Arnold]], "Count Leo Tolstoi", rmt "Essays in Criticism" (1888)
* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline [[löök]]: kes ütleb löök, mõtleb üllatust[[üllatus]]t, siirust[[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdishetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad[[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohtamine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat [[lohutus]]t võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unustada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186