Susanna Clarke: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Haldjad]] (nagu kõik teavad) jäävad kiriku mõjupiirkonnast välja, neile pole [[Jeesus]] Kristus end ilmutanud ega kavatsegi seda teha ning mis haldjatest viimsel kohtupäeval saab, seda ei tea keegi. (lk 24)

* Sest mida teeb [[võlur]], kellel hukutava lepinguga[[leping]]uga keelatakse võlukunsti õppimine? Ta konutab päevast päeva jõude kodus[[kodu]]s, segab oma nõbu (või naist või tütart) näputöö tegemisel ja tüütab teenijaid küsimustega asjade kohta, mille vastu ta varem ei ole kübetki huvi üles näidanud - ajendatuna üksnes vajadusest kellegagi rääkida, kuni teenijad kaebavad tema peale oma emandale. (lk 51)

* Kujutlege meest[[mees]]t, kes istub päevade[[päev]]ade viisi oma raamatukogus[[raamatukogu]]s, suhteliselt ilmetut väikest meest. /---/ [[Naaber|Naabreid]] kohtab ta kaks-kolm korda veerandaastas, sest tegemist on ju Inglismaaga[[Inglismaa]]ga, kskus naabrid ei lase kunagi ühel mehel päris ilma [[seltskond|seltskonnata]] elada, olgu ta nii kuivik ja hapu [[nägu|näoga]] kui tahes. (lk 55)

* [Norrell:] "Otsige mulle [[maja]], mis jätab [[külaline|külalistele]] mulje, et võlumine on auväärt amet - mitte vähem kui [[õigusteadus]] ja hulga rohkem kui [[arstiteadus]]."

:Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagu [[nali|naljad]], muidu poleks neist raamatutes[[raamat]]utes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt. (lk 58)

* Ministrite kõnesid ajalehtedest[[ajaleht]]edest lugevad härrasmehed pomisesid endamisi, et see või too [[minister]] on kahtlemata nupukas sell. Kuid see ei rahustanud neid. Härrasmehed nimelt kahtlustasid, et taibukus on mingil moel ebabritilik. Seda laadi rahutu, ettearvamatu [[andekus]] iseloomustas eelkõige Britannia verivaenlast, keiser [[Napoleon Bonaparte]]'i. Härrasmehed ei saanud seda heaks kiita. (lk 88)

* Üldise arvamuse[[arvamus]]e kohaselt oli Suurbritannia valitsemine niisugune [[töö]], mis pani kurgu hirmsal kombel kuivama. (lk 127)

* ''[[Maagia]] ei ole midagi muud kui end kuristikku kukutava linnu metsik mõte''. (lk 161, lõik fiktiivsest "Lindude keelest", mida hr Norrell loeb)

* Härra Strange kulistas ka teise klaasitäie šerrit ühe klõnksuga alla ja nentis, et võtaks vist veel ühe. Seda kuuldes vallandus [[teener|teenri]] suust lämmatatud karje, ta kitkus [[juuksed|juukseid]] ja röögatas: "Jumala nimel, no miks te, vana tolvan, seda siis kohe ei öelnud? Ma oleksin teile terve pudeli toonud!" (lk 167)

* Tundus imelik, et niisuguse okasheki taga üldse keegi võksvõiks elada, ja teener arutles, et teda ei üllataks põrmugi, kui ilmneks, et härra Wyvern on juba sada aastat okasroosikeseund maganud. Ta mõtles, et ''see'' teda eriti ei häirigi, peaasi, et ei peaks vanatoid äratamiseks [[suudlus|suudlema]]. (lk 169)

* Stephen kiitis toosi värvi[[värv]]i, mis polnud ei kahvatusininekahvatu[[sinine]] ega [[hall]], ei lavendlikarva ega sirelilillasireli[[lilla]].

:"Oo jaa, tõepoolest imeilus," nõustus džentelmen ülevoolava reipusega. "Seda värvi on väga keeruline valmistada. Pigment peab olema segatud heast perekonnast pärit vanapiigade pisaratega[[pisar]]atega, kes elavad laitmatus vooruslikkuses[[voorus]]likkuses ja surevad, ilma et oleks päevagi tõelist õnne[[õnn]]e maitsnud!"

* Ta [Stephen] läks kitsa ilma klaasita [[aken|akna]] juurde ning nägi väljas tähevalgel tumedat padrikut. "Ja see on niisiis [[mets]], millest Robert rääkis. Tõesti jätab kurjakuulutava mulje! Hm, kas siin ka kella helistatakse?"

:"Oh jaa!" sõnas läheduses seisev daam. Tal oli seljas tormide[[torm]]ide, [[vari|varjude]] ja vihma[[vihm]]a karva [[kleit]] ning kaelas [[kaelakee|kee]] murtud lubadustest[[lubadus]]test ja kahetsusest[[kahetsus]]est. (lk 192)

* [Lord Castlereagh:] "Mulle tundub, et leedi Pole ei kuulu enam [[arst|tohtrite]] valdkonda. Teie, Sir Walter, ja mina, meie elame siinilmas Issanda armust, ent tema leedilik kõrgus on siin tänu härra Norrellile. Tema elu erineb meie omast nii [[teoloogia|teoloogilisest]] kui ka meditsiinilisest seisukohast." (lk 207)

* [Härra Norrell:] "Mind ennast on õige mitu korda kohutanud [[parukas]], mida te praegu näete mu peas[[pea]]s. Lucas peaks selle igal õhtul oma kohale panema - ta teab, et see on ta kohus -, kuid vahel on ta jätnud selle parukahoidikule kaminasimsil, kus see paistab ka kamina kohal olevast [[peegel|peeglist]] ja nõnda jääb mulje, nagu oleks kaks härrasmeest pead kokku pannud ja räägiksid sosinal." (lk 211)

* "''Ma istun mustal[[must]]al troonil[[troon]]il varjude keskel''," pomises Vinculus, "''kuid nemad ei näe mind. Vihm avab mulle ukse[[uks]]e ja ma astun sellest sisse''." (lk 235, fragment Kaarnakuninga ennustusest)

* "Teisel päeval istus Strange taas [[laud|laua]] äärde, et kirjutada täis järgmised ligi viiskümmend lehte ja jäi kohe hätta - nimelt ei suutnud ta leida riimi reale "armastusest joobnud hing". "Jalakeses kaunis king" ei kõlvanud kuskile, "heljub aromaatne ving" puudus igasugune mõte ja "pitsitamas kireling" oli liiga labane. Ta pingutas [[tund]] aega, ei suutnud midagi välja mõelda, läks ratsutama, et mõtteid tuulutada, ja tagasi tulles ei vaadanud enam luuletuse[[luuletus]]e poolegi." (lk 245, John Segunduse teosest "Jonathan Strange'i elu")

* Mees ronis heki alt välja. See polnud sugugi lihtne, sest [[öö]] jooksul olid tema [[riided|riiete]] ning juuste külge takerdunud või kinni jäätunud viirpuuraod[[viirpuu]]raod, [[leeder|leedrioksad]], [[luuderohi|luuderohuväädid]], [[puuvõõrik|puuvõõrikujupid]] ja tuulepesad. (lk 251)