Maailmakirjandus: erinevus redaktsioonide vahel

* Ainult seeläbi, et siin osatakse hästi matkida mõnd "keskustes" põhjalikult läbiproovitud laadi, oleks ääre-kirjanikul, kui tahes tuntud ta oma emamaal või -kultuuris ka ei oleks, küll vaevalt lootust[[lootus]]t suurde maailmakirjandusse oma isiklikku jälge jätta.

* ...oma emakeeles[[emakeel]]es kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti[[kunst]]i ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke[[kirjanik]]ke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni[[publik]]uni, kuigi on kirjutanud maailmakirjandust. Üks ilus näide selle kohta on [[Leonid Tsõpkin]], kelle kirjanduslik [[looming]] sündis [[vaikus]]es ja kes ei pääsenud [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidust välja]]. Tema [[romaan]] "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema [[surm]]a ja see levis [[tõlge]]tena maailmas väga laialt.

* Elektrooniline keskkond peaks andma just võimaluse <nowiki>[</nowiki>[[kaanon]]it<nowiki>]</nowiki> mitte võimendada, kuna üks [[uus meedia|uue meedia]] tunnuseid on see, et [[hierarhia]]d kaovad ja toimub tasapinnastumine (ingl ''levelling''). Ühtlasi on täheldatud hüperkanoniseerimist (''hypercanonization''), ootamatut fenomeni, et [[internet]]ikeskkond hoopis võimendab (maailmakirjanduse) kaanonit ja rohkem, kui seda suudaks teha ükski trükitud kirjandusajalooraamat. Miks? Sellepärast, et samu maailmakirjanduse klassikute teoseid digiteeritakse korraga üle maailma. Tekib kuhjumine – kas või [[Shakespeare]]'i väljaandeid on digiteeritud sadu. Väga head väiksemad autorid[[autor]]id ei paista selle massi seest välja.

* Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku [[autoriõigus]]e all. [[Kirjandusklassika]] kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud [[inimene]]. [[Kultuurimälu]] osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.