Patt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ohe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord [[kahvel|kahvliga]] torgatakse.
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 93
* [[Kaplan]] oli patustanud ja see oli hea. Kaine [[mõistus]] ütles talle, et [[valetamine]] ja kohustest kõrvalehoidmine on patt. Teisalt teadsid kõik, et patt on kurjast ja kurjast ei saa tulla head. Aga tema tundis end hästi; ta tundis enda lausa oivaliselt. Seetõttu tuli loogiliselt järeldada, et valetamine ja kohustest kõrvalehoidmine ei saa olla patt. Kaplan oli jumaliku [[intuitsioon]]i hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see [[avastus]] vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe [[voorus]]eks ja [[vale]] tõeks, [[impotentsus]] [[karskus]]eks, [[ülbus]] [[alandlikkus]]eks, rüüstamine [[filantroopia]]ks, [[vargus]] [[au]]ks, [[jumalateotus]] [[tarkus]]eks, [[jõhkrus]] [[patriotism]]iks ja [[sadism]] õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt [[iseloom]]u puudumist.
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 467
| |||