Suvi (Luts): erinevus redaktsioonide vahel

:Kui Tootsi asemel oleks Arno Tali, noh, siis poleks sinna midagi parata, see oleks ikkagi enamvähem loomulik. Aga Toots! Toots! Teele läheb siis Ülesoole elama, magab selle purlakuga ühes kambris, või koguni... Neile tekivad [[laps]]ed ja muud niisugused asjad ja... Ei, ennemini lase Teele parem surra, siis läheks temagi, Kiir, [[matus]]ele ja leinaks oma kaotatud [[õnn]]e. (lk 122-123)

* Mõninga sõidu järel hakkavad [[Tartu|Taaralinna]] [[torn]]id paistma ja näitavad ka mõned muud tundemärgid [[kultuur]]i lähedust. /---/ Haruldaselt puhas ja selge [[eesti keel]]gi ei puudu kodumaa suurema [[linn]]a läheduses: "mõisa pargi, pude ja pösaste külki on kelatud obbest kinni sidduda". Teisal on silt, mis seda kohta "kõvvasti kelab mustust tettä". Üldse tahetakse teekäijale igal käänul näidata, et siin mitte pole mõni ajast mahajäänud maanurk, vaid on linna kuum küljealune. Samasugused veidrad pealkirjad ilutsevad linnaski, poodide ustel ja [[maja]]de nurkadel. Näib, otsekui sallitaks Taaralinnas eesti keelt ainult paratamatu pahena. Eesti keel on siin võõraslaps, keda puid ja vett lastakse kanda, et oma lapsele [[kohv]]i keeta. Ja kui [[Vanemuine|Vanemuisele]] jälle kord pähe tuleb ilus-õitsvale Taaramäele ilmuda, et võsavilus laululugu lüüa, siis leiab ta sealt arvatavasti plakati hoiatava pealkirjaga, et "murru päel ei tohi ümber talduda ja pude ja pösaste külki on kõvvasti kelatud kandlit ja muid kelepillisid riputata". Siis ei jää vanakesel muud üle kui kuhugi lähedasse [[mets]]a kõmpida ja puu all kõhuldades võõrkeele [[aabits]]at õppida, sest kõiki muid [[keel]]i võib ta siin kuulda, ainult mitte seda keelt, mida kõneldi vanasti. Isegi õrnad Murueide tütred on endale [[sulg]]ised kübarad pähe pannud ja sädistavad tundmatus murrakus. Aga paljud, kes peaksid minema eel ja hoidma tuletunglaid kõrgel pea kohal ja valgustama teed — need teevad naljakaid hüppeid mingisuguse otsitava aristokratismi poole. Neist hüppab mõni aeg-ajalt haruldaselt kõrgele, saab sest otsitavast aristokratismist [[hammas]]tega kinni ja kõlgub mõninga aja maa ja taeva vahel. Harilikult katkevad hambad, mõnikord aga rebeneb seal ülal ja siis langeb kõlkuja alla tagasi, tükk aristokratismi irvitades orjalõugades. (lk 134-135)

:"Vigvamis?" küsib Toots imestades.

:"Jaa, jaa, vigvamis. Me nimetame Kippeli tuba vigvamiks. Sest kui siia veel paar tomahavki, vibupüss ja kolm-neli korralikku skalpi seina peale riputada, siis ei jää see ruum vigvamist milgi tingimisel maha. Ei noh, ilmtingimata, nagu Kippel ütleb. Aga ta võib ka nii, esiteks ilma skalpideta vigvam olla. Võib-olla tekivad skalbid ka varsti, sest Kippel lubab tihti naabrimaja elanikke skalpeerima hakata." (lk 143)