Ingrid Rüütel: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Inimene]] ei saa elada maailmas[[maailm]]as üksi. Talle annab jõudu[[jõud]]u ja kindlustunnet [[teadmine]], et ta kuulub mingisse suuremasse tervikusse ja et see tervik püsib ning kannab teda. [[Perekond]] on parim keskkond eluterve [[laps]]e arenguks, põlvkondade loomulik järgnevus loob eelduse [[rahvus]]e püsimisele.

:Me ei mõtle tavaliselt sellele, et täna on homme juba eile, tänapäev peagi [[minevik]]. Kõik muutub ja mis on siis see, mille nimel elada? Ometi on ka muutuvas maailmas igavikulisi väärusiväärtusi, mida meie [[esivanemad]] on kandnud põlvest põlve, kuid mis on tänapäeval suuresti devalveerunud. Need on [[kodu]], [[perekond]], [[sugulased]], kellega võib olla ka lahkarvamusi, kuid kes kindlasti üksteist toetavad ja aitavad. Need on traditsioonilised eluhoiakud ja väärtused - pidev hool ja [[vastutus]] elu järjepidevuse eest, [[ausus]], [[töökus]], kogukonna sidusus ja ühtekuuluvustunne, põlvkondade side ja esivanemate austus, [[looduslähedus]] ja kosmilise ühtsuse tajumine, [[pühadus]]e tunne.

:[[Elu]] on katkematu jada minevikust tulevikku[[tulevik]]ku. [[Aeg]] muutub ning meie muutume koos ajaga. Tähtis on muutudes endaks jääda. Minevikukultuurist ning ajalookogemustest võib leida paljugi väärtuslikku, millele toetuda.

* Isast mäletan ma üksikuid momente. Mäletan, et käisime temaga kunagi [[Pirita]]l metsas [[suusatamine|suusatamas]] ja mäletan ka üht poliitilist jutuajamist, kui selle kohta nii võiks öelda. Ma olin siis nelja-aastane. Ma ei saanud muidugi veel üldse aru, võin neid asju ainult tagantjärele mõtestada. Räägiti ikka, et [[Venemaa]] ja [[Saksamaa]] ja Venemaa ja Saksamaa, ja ma küsisin, mis asjad need Venemaa ja Saksamaa on. Ja siis isa vastas mulle nii – seda ma mäletan sõna-sõnalt: "Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat [[lõukoer]]a, mõlemad tahavad meid alla neelata." Edasi ma ei mäleta sõna-sõnalt, ent siis ta ütles, et "ühe alla peame me heitma". Mina kujutasingi kogu aeg piltlikult ette et kahel pool seisavad kaks suurt vägevat lõukoera, suud[[suu]]d laiali, ja tahavad meid alla neelata. Mäletan, et ma küsisin, kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi "alla heitma". Ta ütles, et ei saa, et muidu tuleb [[sõda]] ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele. Alles hiljem sain ma teada, mis Venemaa tegelikult on. (lk 12-13)

* Isaisa oli niisugune, kellele ei meeldinud ükski [[võim]] ega [[valitsus]] ja kes igaühele ütles otse, mida ta asjast arvab. Ta nimetas end [[anarhist]]iks. Nad elasid Tallinnas[[Tallinn]]as ja ta tegi kodus väikest viisi [[kingsepp|kingsepatööd]], mis kui eratöö oli siis keelatud. Kord oli keegi kaevanud, mispeale pandi talle kõva trahv peale, mida nad vanaemaga hulk aega oma viletsast pensionist[[pension]]ist maksid. (lk 13)

* Selles [Jegorjevski] linnas oli omamoodi atmosfäär. Seal kajastusid lasteseltskonnas, laste vihkamises ilmselt ka nende vanemate arusaamad, sest seal tekkis see juba rahvuslikul pinnal. Sain teada, mis tähendab olla [[eestlane]], ja mul hakkas juba siis kujunema rahvuslik eneseteadvus. Kõigepealt tehti mulle tänaval[[tänav]]al kohe selgeks, et ''võ ne naši'', et teie tulite liitu ainult sellepärast, et kartsite [[fašist]]e. Ilmselt see pidas ka suurel määral paika, kuna [[Hitler]] ei varjanud oma [[Baltikum]]i-poliitikat: osa kohalikest elanikest kuulus hävitamisele, teine osa [[deporteerimine|deporteerimisele]] ja ülejäänud osa ümberrahvastamisele, Baltikum tuli asustada [[sakslased|sakslastega]] ([[venelased]] tegid hiljem sama, kuigi rääkisid ilusaid sõnu rahvaste õitsengust suures vennalikus peres). Mulle anti ka teada, et olen ''estonka'' ja ''nerusskaja'', kusjuures see oli midagi venelasest hoopis alamat. Kui mind esimesel koolipäeval [[kool]]i hoovil kivirahega vastu võeti, karjuti: ''idite, smotrite, nerusskaja idjot''! Esimesel päeval ma ei läinudki kooli, läksin tagasi. Aga mul oli ka häid sõpru, kes mind kaitsesid, neid on igal pool olnud. [---]

:Meie hoovi peal elas üks ukraina perekond. Neil oli tütar, kes oli minust palju vanem. Mina olin esimeses, tema kümnendas klassis. Kord võttis ta mu [[kino|kinno]] kaasa, meie emad käisid ka läbi. Kinos kutsusid tema klassi tüdrukud ta eemale ja tegid talle kõva peapesu, et ''zatšem to vozišsja s etoi nerusskoi''! Selle peale ta vastas: ''ja ved tože nerusskaja'', ma ju ka ei ole [[venelane]]: "Te olete mulle ka kogu aeg öelnud, et ma olen ka midagi muud, et ma ei ole venelane!" Selle peale vastati: "To potšti russkaja, to ukrainka". Nii et kehtis omapärane gradatsioon: kõigepealt olid venelased, siis [[ukrainlased]] ja [[valgevenelased]], kes olid "peaaegu venelased", siis ''estonka'', see oli midagi juba palju halvemat, aga veel halvemad olid [[juudid]]. Ma mäletan veel sellist juhust: seal oli üks väike juudi tüdruk oma [[vanaema]]ga. Meie vanaemad hakkasid läbi käima ja meie saime selle tüdrukuga ka väga hästi läbi ja mängisime koos. Siis meie õue poisid ja tüdrukud tegid mulle selgeks, et ma ei tohi temaga mängida ja ütlesid, et kui ma veel temaga tegemist teen, siis: ''mõ budem tebja kolotit'', mis tähendab, et "me hakkame sind peksma". Nad nõudsid, et ma ütleksin talle, et ma ei taha temaga mängida. See oli äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv psühholoogiline moment, kui ma pidin talle ütlema: ''ja ne hotšu s toboi igrat''! Mäletan seda siiamaani. Samas ma tahtsin väga temaga mängida, olime mõlemad üksildased ja me sobisime tõesti hästi. (lk 16-17)

* Venemaal kiusati mind taga sellepärast, et olin eestlane, ''estonka'', ''nerusskaja'', siin sellepärast, et me olime Venemaalt tulnud ja et minu isa oli 1941. aasta sündmuste osanik. Isa pärast olen pidanud taluma mõndagi, eriti just esimestel sõjajärgsetel aastatel, kui me Pärnusse[[Pärnu]]sse tagasi tulime. Aga selliste lastega, kes mulle lähedal olid, eelkõige oma klassiga oleme alati hästi läbi saanud ja mul on alati olnud palju sõpru. Hiljem ülikoolis[[ülikool]]is ja tööl ei ole ma midagi sellist tundnud. Minu ümber olevad inimesed teadsid, mida mina mõtlen, ja suhtusid minusse selle järgi, mis mina olen. Ma arvan, et ongi normaalne, kui inimesse suhtutakse mitte selle järgi, kes on ta sugulased, vaid selle põhjal, kes ta ise on, ja ma olen alati tahtnud olla mina ise. (lk 18)

* Pärast [[ülikool]]iülikooli lõpetamist läksin tööle [[Kirjandusmuuseum]]isse rahvaluule osakonda. Meil oli tore, sõbralik väike kollektiiv. Kui mu mees läks Tallinnasse, jäin lastega Tartusse[[Tartu]]sse ning töötasin oma kollektiivis edasi. Seal teati ju väga hästi, kes olen mina ja kes on minu mees, täpselt samuti suhtusid ka minu abikaasa töökaaslased temasse endiselt hästi ja toetasid tema minekut, lootuses, et ta saab seal ehk Eesti ühiskonna heaks midagi ära teha. Sellepärast ma võib-olla panin natukene pahaks, et hiljem moraalse poliitilise [[šantaaž]]i õhkkonnas ei võtnud keegi sõna. Hiljem kuulsin, et siiski üritati, kuid ajalehed ei võtnud nende kirjutisi vastu või nõudsid suuri rahasummasid. (lk 23)

* Mulle meeldib rääkida vanade inimestega, On omamoodi kahju, et kaob põlvkond, kes on sündinud eelmisel (19.) sajandil, On vapustav, kuivõrd targad filosoofid[[filosoof]]id olid meie vanad talutaadid ja kui huvitavad ja sugugi mitte lihtsad inimesed on olnud meie talunaised. Tol ajal ei olnud [[ajakirjandus]] nii pealetükkivalt arvamust[[arvamus]]t kujundav, inimesed võtsid sealt midagi ja mõtestasid ise selle ümber. Samas oli sellele põlvkonnale omane mingi sisemine [[väärikus]], mida tänapäeval enam ei ole. (lk 26)

* Kõige põnevam tundus mulle aga [[Malaisia]] oma idamaises ilus, mida õnnestus külastada ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) Eesti rahvusdelegaadina, kuigi teel sinna elasin ühe vahejuhtumi tõttu läbi tõelise šoki. Malaisiasse sõit on Eesti kodanikele viisavaba. Londonis[[London]]is, kus lennuki[[lennuk]]i vahetuseni jäi vaevalt 15 minutit, keeldus aga [[lennujaam]]a ametnik mu piletit registreerimast ning jättis mu lennukist maha, väites, et sellist maad nagu Estonia ei olevatki olemas... Ehk oligi see mulle määratud selleks, et hea ja ilus nii kergesti kätte ei tuleks. Õnneks sain järgmisel päeval siiski Malaisia lennufirma lennukile, kuigi mu pilet oli kaotanud kehtivuse.

* Iga inimene kannab endas oma [[lapsepõlv]]e ja iga rahvas kannab endas oma [[ajalugu]], kas ta seda endale teadvustab või mitte. Kui üks väike rahvas kaugeneb oma juurtest ja hakkab ihalema midagi [[võõras]]t, talle mitteomast, matkima teiste rahvaste [[kultuur]]i, siis teatud ajal võib ta jälle omakultuuri poole pöörduda, leida sealt ideid ja aineid uusloominguks ning tuge oma rahvuslikule [[identiteet|identiteedile]], nagu see sündis meil [[laulev revolutsioon|laulva revolutsiooni]] ajal. Praegu tormame suure hooga [[Euroopa]]sse. Tegelikult ei ole mingit ühtset Euroopat olemas, on üksikud Euroopa [[riik|riigid]] ja rahvad. Vaid [[suurlinn]]ad oma [[olmekultuur]]iga on igal pool ühesugused. Ent [[globaliseerumine]] ja sarnastumine jätkub, [[kodu]] ja [[kodumaa]] mõisted devalveeruvad. Võib-olla jõuame sellisesse [[ühiskond]]a, kus [[vanemad]] ei tunne [[laps]]i, lapsed ei tunne vanemaid, vanavanematest rääkimata, kus ei ole ei perekondi, suguvõsasid ega rahvusi, on ainult [[indiviid]]id, kellel on kõik õigused ja [[vabadus]]ed ja kes ei tea, mis nendega peale hakata peale mõttetu [[elupõletamine|elupõletamise]], sest miski pole püsiv ja miski pole [[püha]]. (lk 27)