Umbrohi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Umbrohi''' on taim, mis kasvab haritud maal lisaks külvatud või istutatud taimedele, soovimatu loodus kultuurtaimede hulgas. <poem> Kui mu põld mu vastu kisendab ja...'
 
Resümee puudub
3. rida:
 
<poem>
Kui mu [[põld]] mu vastu kisendab
ja selle vaod üheskoos nutavad,
39 et ma olen söönud ta saaki[[saak]]i ilma tasuta
ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40 siis kasvatagu ta [[nisu]] asemel kibuvitsu[[kibuvits]]u
ja [[oder|odra]] asemel umbrohtu.
</poem>
* [[Iiobi raamat]], 31:38-40
18. rida:
ja arutu inimese viinamäest,
31 ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu,
selle pinda katsid nõgesed[[nõges]]ed
ja kiviaed oli maha kistud.
</poem>
26. rida:
 
 
* Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin [[loom]]adki ajuti pidutsenud, [[puu]]d katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, [[ohakas]], kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Kõrboja peremees]]", 7. peatükk
 
* Nimeta [[lill]] on umbrohi; [[ladina keel|ladinakeelse]] nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta", peatükk "Aedniku aprill". Tõlkinud Lembit Remmelgas
 
35. rida:
 
 
* Vihatud reeturite [[hauad]] kasvavad täis [[umbrohi|umbrohtu]] ja [[ohakas|karuohakat]], kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese [[põlgus]]ega.
** [[Andrei Võšinski]], kõne kolmandal Moskva protsessil
 
 
* Siin, Porta Camollia lähedal varisesid [[maja]]d ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid [[üheksa]] aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas [[tuli]] oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult [[umbrohi]], mis oli niisama visa [[hing]]ega kui [[patt|patune]] inimene, lokkas rõõmsalt.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 15
 
 
* Ema rohis [[maja]] pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni [[pojeng]]ide ja [[floks]]ide vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga [[ema]] tõstis [[pea]], märkas otse talle lähenevat [[keravälk]]u, lasi sellel paremat [[jalg]]a kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma.
** [[Eeva Park]], "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 60-61