Marmor: erinevus redaktsioonide vahel

tardub kui raiduri teos, mis Parose [[marmor]]istmarmorist taotud;

* Marmor on külma ilmaga[[ilm]]aga kohtamisele tulnud [[naine|naise]] jahe põsk.

* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]istmarmorist naisekuju, kelle [[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav [[unistus]]. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse][[enamus]e eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele [[enamus]] pidevalt ajujahti peab.

* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu[[rõõm]]u, kurbtust.

:Marmor, [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku[[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse[[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“"voolab".

* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee [[marmor]]istmarmorist raidkujusid ega tükelda [[liha]].

[[Kuu]] sinivingus valge marmor ujub

kui kiirgav [[lumi]] põhja taeva all.

Küpresse[[Küpress]]e tardund ladvus [[öökull]] huikab,

täht mõni tulisilm [[öö]] [[kuristik|taarnais]] tuikab.

külm [[udu]] piki kivisambaid sujub.

paar pudelit rummi[[rumm]]i ja haigus-eod –

[[luule|poeesia]] marmorist lauba

* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis[[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et [[marmor]]pingismarmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.

* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest [[marmor]]istmarmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]

:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust [[rõõm]]urõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."