Marmor: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Marmor''' (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud pehme, hästi tahutav moondekivim. <poem> Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta u...'
 
Resümee puudub
7. rida:
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose [[marmor]]istmarmorist taotud;
pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,
[[juuksed|juust]], mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
17. rida:
 
 
* Marmor on külma ilmaga[[ilm]]aga kohtamisele tulnud [[naine|naise]] jahe põsk.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
 
 
* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]istmarmorist naisekuju, kelle [[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav [[unistus]]. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse][[enamus]e eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele [[enamus]] pidevalt ajujahti peab.
** [[Marina Tsvetajeva]], kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud [[Mirjam Lepikult]]. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72
 
 
* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu[[rõõm]]u, kurbtust.
:Marmor, [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku[[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse[[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“"voolab".
** [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teoksed_I/%C3%84%C3%A4rm%C3%A4rkused Äärmärkused], "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921
 
 
* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee [[marmor]]istmarmorist raidkujusid ega tükelda [[liha]].
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191
 
36. rida:
 
<poem>
[[Kuu]] sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav [[lumi]] põhja taeva all.
Küpresse[[Küpress]]e tardund ladvus [[öökull]] huikab,
täht mõni tulisilm [[öö]] [[kuristik|taarnais]] tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm [[udu]] piki kivisambaid sujub.
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Haud" kogust "Palavik" (1934)
49. rida:
<poem>
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi[[rumm]]i ja haigus-eod –
[[luule|poeesia]] marmorist lauba
me anname pealekauba.
</poem>
70. rida:
 
 
* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis[[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et [[marmor]]pingismarmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
 
 
 
* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest [[marmor]]istmarmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]
:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust [[rõõm]]urõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74