Erinevus lehekülje "Marmor" redaktsioonide vahel

Lisatud 75 baiti ,  6 kuu eest
resümee puudub
(Uus lehekülg: ''''Marmor''' (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud pehme, hästi tahutav moondekivim. <poem> Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta u...')
 
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose [[marmor]]istmarmorist taotud;
pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,
[[juuksed|juust]], mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
 
 
* Marmor on külma ilmaga[[ilm]]aga kohtamisele tulnud [[naine|naise]] jahe põsk.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
 
 
* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]istmarmorist naisekuju, kelle [[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav [[unistus]]. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse][[enamus]e eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele [[enamus]] pidevalt ajujahti peab.
** [[Marina Tsvetajeva]], kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud [[Mirjam Lepikult]]. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72
 
 
* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu[[rõõm]]u, kurbtust.
:Marmor, [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku[[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse[[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“"voolab".
** [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teoksed_I/%C3%84%C3%A4rm%C3%A4rkused Äärmärkused], "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921
 
 
* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee [[marmor]]istmarmorist raidkujusid ega tükelda [[liha]].
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191
 
 
<poem>
[[Kuu]] sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav [[lumi]] põhja taeva all.
Küpresse[[Küpress]]e tardund ladvus [[öökull]] huikab,
täht mõni tulisilm [[öö]] [[kuristik|taarnais]] tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm [[udu]] piki kivisambaid sujub.
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Haud" kogust "Palavik" (1934)
<poem>
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi[[rumm]]i ja haigus-eod –
[[luule|poeesia]] marmorist lauba
me anname pealekauba.
</poem>
 
 
* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis[[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et [[marmor]]pingismarmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
 
 
 
* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest [[marmor]]istmarmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]
:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust [[rõõm]]urõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74