Robert Musil: erinevus redaktsioonide vahel

* Pojad, kes kumbki polnud [[meri|merd]] näinud, — olid nad siis tema [[laps]]ed? Noorte huntidena tundusid nad talle vahel. Kord toodigi talle metsast noor hunt. Ta kasvatas ka selle üles. Hundi ja suurte [[koer]]te vahel valitses ebamugav teineteise sallimine, vastastikuse vabaduse tunnustamine ilma leppemärke vahetamata. Kui hunt üle õue läks, tõusid koerad jalule ja vaatasid tema poole, aga ei haukunud ega urisenud. Ja hunt vaatas otse enda ette, kuigi [[pilk]] vahel vargsi koerte poole volksas, ja läks oma teed ehk õige natuke aeglasemalt ja kangemalt, et end mitte reeta. Ta käis kogu aeg oma käskijanna kannul, väljendamata seejuures [[armastus]]t või [[usaldus]]t, vaatas ainult ühtelugu naisele jõulise pilguga otsa; aga naine ei öelnud midagi. Ta armastas hunti, sest looma sitkus, [[pruun]] karv, sõnatu metsikus ja silmade jõud meenutasid talle isand von Kettenit. (lk 39)

* Ketten ei teadnud siiani, et suremine on nii rahulik; üks osa temast oli enne muid surnud ja ta hajus teele nagu pikk [[palverändaja]]te voor: sellal kui [[luu]]d alles [[voodi]]s lebasid ja voodi veel olemas oli ning naine tema kohale kummardus ja tema ise pelgast uudishimust, vahelduse mõttes, naise hoolelise näo muutusi jälgis, oli kõik, mida ta armastas, juba kaugel temast ees. Isand von Ketten ja ta kuuvõimuga [[haldjas]] olid temast lahkunud ja tasakesi eemaldunud: ta nägi neid veel, teadis, et jõuab neile hiljem mõne pika hüppega järele, ainult ei teadnud, kas ta on juba nende juures või alles siin. Kõik oli heldes hiigelpeos, mis oli pehme kui häll ja samal ajal kõike vaagis, ilma otsusele suurt kaalu andmata. See võis Jumal olla. Ta oli selles kindel, aga see [[teadmine]] ei erutanud teda; ta ootas ja ei vastanud tema kohale kummarduvale [[naeratus]]ele ega õrnadele sõnadele. (lk 41)

* [[Kass]] lasti sisse; see sarnanes küll rohkem [[külaline|külalise]] vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud [[kelder|keldrite]] ja [[pööning]]ute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. Ja tal oli annet inimestelt enda jaoks aega nõuda, seda päris arusaamatul viisil, sest lossis oli ju palju teisi, suursugusemaid loomi ja inimestel oli iseendagagi küllalt tegemist; küllap see kõik tuli sellest, et inimesed pidid silmad langetama, et näha seda väikest olevust, kes käitus silmatorkamatult ja oli vaiksem, võiks ehk isegi öelda — nukram ja mõtlikum, kui üks noor kass peaks olema. Ta mängis nii, nagu inimesed seda tema teada ühelt noorelt kassilt ootasid, ronis sülle ja nägi koguni ilmselt vaeva, et inimeste vastu kena olla, — aga oli tunda, et ta polnud täie hingega asja juures; ja just see, mis igal teisel noorel kassil puudus, oligi nagu mingi teine olevus, sealt-poolt-olevus või vaikne pühapaistus, mis teda ümbritses, ilma et keegi oleks õieti tihanud seda välja ütelda. (lk 45)