Robert Musil: erinevus redaktsioonide vahel

=="Kolm naist"==

Tsitaadid [[Loomingu Raamatukogu]]st 12/-13, /1972.

* Muuseas, selles orusopis elasid kummalised [[inimesed]]. Nende [[kaevur]]itest esivanemad olid Trienti piiskopi võimu ajal [[Saksamaa]]lt siia rännanud, ja veel nüüdki elasid nad siin [[itaallased|itaallaste]] vahel nagu kiht murenenud saksa [[kivi]]. /---/ Nad olid nimelt [[protestantlus|protestandid]]; aga kuigi visa kinnihoidmine oma [[usk|usust]] oli nähtavasti ainus asi, mis neid nii kaua romaniseerumise vastu kaitses, polnud nad siiski head [[kristlased]]. Kuna nad olid vaesed, jätsid pea kõik [[mehed]] varsti pärast abiellumist [[naised]] üksi ja sõitsid mitmeks aastaks [[Ameerika]]sse; koju jõudes tõid nad kaasa natuke kokkuhoitud [[raha]], suurlinna lõbumajade[[lõbumaja]]de kombeid ja uskmatust[[uskmatus]]t, aga mitte [[tsivilisatsioon]]i terast vaimu. (lk 12-13)

* Ja ta taipas alles nüüd, mis ta tegi, kui ta end selleks [[suvi|suveks]] kõigist lahutas ja omaenda voolusest, mis teda haaranud oli, kanda laskis. Ta vajus mürkroheliste habemetega [[puu]]de vahele põlvili, sirutas [[käed]] välja, nagu ta,veel kunagi elus polnud teinud, ja tal oli tunne, nagu võetaks ta sel silmapilgul ta enese kätest vastu. Ta tundis armastatu kätt oma peos, [[hääl]]t oma [[kõrv]]us, kõik kohad ta kehal oleksid nagu äsja tundnud armastatud naist, ta oli nagu teise [[keha]] poolt loodud vorm. Ta oli oma [[elu]] tühistanud. Ta [[süda]] oli armastatu ees alandlikuks ja vaeseks saanud nagu [[kerjus]], tõotused ja [[pisar]]ad lausa voolasid ta hingest. (lk 15)

* [[Tund]] aega pärast [[pidu|peo]] algust täitis kirikumõisa[[kirikumõis]]a tuba kurbuse- ja tantsupilv. [[Grammofon]] vurras seal ringi nagu kullatud plekk-[[käru]] pehmel, imeilusaid tähti täiskülvatud [[aas]]al. Keegi ei rääkinud enam kellegagi ega millestki, kõik lihtsalt rääkisid. Millest nad oleksid pidanudki omavahel rääkima — eraõpetlaneera[[õpetlane]], [[ettevõtja]], kunagine vanglainspektor, mäeinsenermäe[[insener]] ja erumajor? Nad rääkisid [[märk]]ide abil, mis võisid küll ka [[sõna|sõnu]] tähendada: rahulolematust[[rahulolematus]]t, suhtelist [[rahulolu]], [[igatsus]]t, — see oli [[loom]]ade [[keel]]. (lk 18-19)

* Mees ei saanud salata, et ta [[süda]] lõi ägedamalt, kui ta aasa ääres istujale kaugelt lähenes; nii lööb süda siis, kui inimene satub lõhnavasse [[kuusk|kuusemetsa]] või hingab kirbet [[õhk]]u, mis tõuseb [[mets]]a alt, kus palju [[seen]]i kasvab. Selles muljes on alati veidi [[loodus]]e kohutavust; peab eksimatult teadma, et loodus on kõike muud kui loomulik. Ta on maine, kandiline, [[mürgine]] ja ebainimlik kõikjal, kus inimene talle oma tahet peale ei sunni. (lk 20)

* Ükskord ütles Grigia talle otse: "Ta mõlgutab teisi asju, ma saan aru küll," — ja kui mees seepeale midagi [[ettekääne|ettekäändeks]] tõi, ütles naine: "Ah, see on ainult ekstra sküss." Homo päris, mis see tähendab, aga Grigia ei tahtnud öelda, ja mees pidi tükk aega mõtlema, enne kui ta taipas naiselt niipalju välja uurida, et kahesaja aasta eest oli siin elanud ka prantsuse kaevureid[[kaevur]]eid ja et see sõna võis kunagi "excuse" olla. Aga võis ka midagi veel kummalisemat olla. (lk 23)

* Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline [[nukk]] taeva tohutu [[klaaskuppel|klaaskupli]] all — ajab [[hein]]ad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka [[apteeker|apteekriks]] nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve keha köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia? (lk 24)

* Heinad kannavad sind igas asendis. Vajud sinna sääremarjani sisse, seisad seal ebakindlalt ja samal ajal ülikindlalt hoituna. Lamad seal nagu [[Jumal]]a peos ja tahaksid Jumala peopesas[[peopesa]]s väherdada nagu [[kutsikas]] või [[põrsas]]. Võid seal lesida kaldu või peaaegu püstloodis nagu [[pühak]], kes rohelises [[pilv]]es taevasse tõuseb. (lk 25)

* [[Loss]] kõrgus metsikuna nende ees. Siin-seal kõverdusid kaljurinnal kängunud puuäbarikud nagu üksikud karvad. Metsaga kaetud [[mäed]] sööstsid üles ja alla, nii et kogu seda [[inetus]]t poleks kuidagi osanud kirjeldada inimesele, kes on seni ainult merelaineid näinud. Õhk oli paks lahtunud [[vürts]]idest, ja oli tunne, nagu ratsutataks suurde lõhkenud tõrde täis kummastavat [[roheline|rohelist]] värvi. Aga metsades oli [[põder|põtru]], [[karu]]sid, [[metssiga|metssigu]], [[hunt]]e ja võib-olla ka [[ükssarvik]]uid. Kaugemal elutsesid kaljukitsed[[kaljukits]]ed ja [[kotkas|kotkad]]. Põhjatud [[kuristik]]ud pakkusid [[lohe]]dele varjupaika. [[Nädal]]ate pikkuselt ja sügavuselt laius ümberringi üksnes mets, mida vaid loomarajad läbisid, ja üleval, kus mäeharjad metsa kohale tõusid, algas vaimude riik. (lk 33)

* Pojad, kes kumbki polnud [[meri|merd]] näinud, — olid nad siis tema [[laps]]ed? Noorte huntidena tundusid nad talle vahel. Kord toodigi talle metsast noor hunt. Ta kasvatas ka selle üles. Hundi ja suurte [[koer]]te vahel valitses ebamugav teineteise sallimine, vastastikuse vabaduse[[vabadus]]e tunnustamine ilma leppemärke vahetamata. Kui hunt üle õue läks, tõusid koerad jalule ja vaatasid tema poole, aga ei haukunud ega urisenud. Ja hunt vaatas otse enda ette, kuigi [[pilk]] vahel vargsi koerte poole volksas, ja läks oma teed ehk õige natuke aeglasemalt ja kangemalt, et end mitte reeta. Ta käis kogu aeg oma käskijanna kannul, väljendamata seejuures [[armastus]]t või [[usaldus]]t, vaatas ainult ühtelugu naisele jõulise pilguga otsa; aga naine ei öelnud midagi. Ta armastas hunti, sest looma sitkus, [[pruun]] karv, sõnatu [[metsikus]] ja silmade [[jõud]] meenutasid talle isand von Kettenit. (lk 39)

* Ketten ei teadnud siiani, et [[suremine]] on nii rahulik; üks osa temast oli enne muid surnud ja ta hajus teele nagu pikk [[palverändaja]]te voor: sellal kui [[luu]]d alles [[voodi]]s lebasid ja voodi veel olemas oli ning naine tema kohale kummardus ja tema ise pelgast uudishimust[[uudishimu]]st, vahelduse mõttes, naise hoolelise näo muutusi jälgis, oli kõik, mida ta armastas, juba kaugel temast ees. Isand von Ketten ja ta kuuvõimuga [[haldjas]] olid temast lahkunud ja tasakesi eemaldunud: ta nägi neid veel, teadis, et jõuab neile hiljem mõne pika hüppega järele, ainult ei teadnud, kas ta on juba nende juures või alles siin. Kõik oli heldes hiigelpeos, mis oli pehme kui [[häll]] ja samal ajal kõike vaagis, ilma otsusele[[otsus]]ele suurt kaalu andmata. See võis Jumal olla. Ta oli selles kindel, aga see [[teadmine]] ei erutanud teda; ta ootas ja ei vastanud tema kohale kummarduvale [[naeratus]]ele ega õrnadele sõnadele. (lk 41)

* [[Kass]] lasti sisse; see sarnanes küll rohkem [[külaline|külalise]] vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud [[kelder|keldrite]] ja [[pööning]]ute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. Ja tal oli annet inimestelt enda jaoks aega nõuda, seda päris arusaamatul viisil, sest lossis oli ju palju teisi, suursugusemaid loomi ja inimestel oli iseendagagi küllalt tegemist; küllap see kõik tuli sellest, et inimesed pidid silmad langetama, et näha seda väikest olevust, kes käitus silmatorkamatult ja oli vaiksem, võiks ehk isegi öelda — nukram ja mõtlikum, kui üks noor kass peaks olema. Ta mängis nii, nagu inimesed seda tema teada ühelt noorelt kassilt ootasid, ronis sülle ja nägi koguni ilmselt vaeva, et inimeste vastu kena olla, — aga oli tunda, et ta polnud täie hingega asja juures; ja just see, mis igal teisel noorel kassil puudus, oligi nagu mingi teine olevus, sealt-poolt-olevus või vaikne [[pühapaistus]], mis teda ümbritses, ilma et keegi oleks õieti tihanud seda välja ütelda. (lk 45)

* "Ta on ju täitsa tavaline tüdruk," ütlesid kodused, "riidekauplusest". Mis siis? Teised naised ei tea ka midagi ega ole midagi õppinud. See tähendas Tonkale pitserit külge lüüa, selja peale, kust seda enam ära ei saa. Inimene peab midagi õppinud olema, tal peavad põhimõtted olema, ühiskondlik positsioon, — seda tähendasid need sõnad, ta peab [[lugupidamine|lugupeetud]] olema; inimest ei või niisama [[usaldus|usaldada]]. Ja missugused olid siis need, kellel see kõik olemas oli, keda võis usaldada? (lk 65)

* Armastatu ei ole nende tunnete põhjus, mis näivad temast [[algus]]e saavat; [[tunded]] asuvad hoopis armastatu selja taga nagu [[valgus]]eallikas. Kui [[unenägu|unenäos]] jääb veel püsima kitsas [[lõhe]], mis armastust armastatust lahus hoiab, siis ärkveloleku ajal on see lõhe täis varisenud, ja näib, et sa oled lihtsalt kaksikmängu ohver ja millegipärast sunnitud pidama imesümpaatseks armastatu teisikut, kes seda sugugi ei ole. (lk 84)