Erinevus lehekülje "Klaas" redaktsioonide vahel

Lisatud 42 baiti ,  1 aasta eest
P
resümee puudub
(Uus lehekülg: ''''Klaas''' on läbipaistev, üsna tugev ja raskesti kuluv, aga habras anorgaaniline materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. * Taat uni|...')
 
P
* Taat [[uni|magas]] küll sellel [[päev]]al isegi [[kaks]] vihmaund, aga [[õhtu]] tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli [[valge]] kui klaas ja [[pilv]]etompugi ei olnud näha. [[leht|Puulehed]] närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid [[punane|punaseks]] ja [[okas|okkad]] langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel [[leib]]a, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja [[tulekahju]]d möllasid igal pool.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Vihmatark "Vihmatark"] kogust "Võrumaa jutud"
 
 
* Raketid panid põlema luised aasad, muutsid [[kivi]] laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid [[liiv]]ast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud [[peegel|peeglitena]] kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu [[trumm]]id, mis põrisevad [[öö]]s. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase [[suits]]u õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on [[silm]]ale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
** [[Elias Canetti]], "Massid ja võim". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 19
 
 
<poem>
Ettevaatust - klaas!
Purunev klaas!
killud
on maas.
</poem>
 
* [[Betti Alver]], "Ettevaatust - klaas". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 522
 
 
<poem>
 
Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
villast livreed, aevastas katuse katki - atsihh! - ja
läks oma teed.
</poem>
 
* Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436
 
 
 
<poem>
 
Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.
</poem>
 
* [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)