Klaas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Pilt |
Resümee puudub |
||
5. rida:
* Taat [[uni|magas]] küll sellel [[päev]]al isegi [[kaks]] vihmaund, aga [[õhtu]] tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev [[põud]]. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli [[valge]] kui klaas ja [[pilv]]etompugi ei olnud näha. [[leht|Puulehed]] närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. [[Kuusk|Kuused]] kuivasid [[punane|punaseks]] ja [[okas|okkad]] langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel [[leib]]a, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja [[tulekahju]]d möllasid igal pool.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Vihmatark "Vihmatark"] kogust "Võrumaa jutud"
* [[Rakett|Raketid]] panid põlema luised aasad, muutsid [[kivi]] laavaks, [[puu]] söeks, [[vesi|vee]] auruks, tegid [[liiv]]ast ja kvartsist [[roheline|rohelist]] klaasi, mis vedeles laiali pillatud [[peegel|peeglitena]] kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu [[trumm]]id, mis põrisevad [[öö]]s. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase [[suits]]u õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja [[mehed]], vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on [[silm]]ale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86
* Kõige meelsamini hävitab mass [[maja|maju]] ja [[asi|esemeid]]. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid,
** [[Elias Canetti]], "Massid ja võim". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 19
29. rida:
<poem>
Kuidas läikisid
kui [[kuningas|kuninga]] mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga [[tee (jook)|teed]]!
/---/
Kuid äkki - mis prigin ja pragin ja põra? Kesk maja
on korraga mõra! Klaastornis lööb hädakell! Silmad
põledes vastu portaali, ööpimedast vaatab
unedes nähtud näoga võimatu vandersell.
"Sina pagana paljas pasatski, mis turaka tempu sa teed?
Sa ju hingad mu klaasmaja katski! Tule sisse, pane
sater selga, söö
/---/
kuid see pagana paljas pasatski vaatas - vilksti -
villast
läks oma teed.
</poem>
52. rida:
<poem>
Kunagi
jääb [[hõbe]] pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu
/---/
[[Jumal]]a
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud [[viiv]] põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida
sellele, mille peegelpildiks [[valgus]] meid nimetas.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)
85. rida:
<poem>
See, mis öösiti vilgub
minu mõtete
[[tigu|teo]] pärlmutter-rada
või katkitallatud klaasi smirgel,
ei ole valgus
leek, mida toidab
punases või
</poem>
* [[Eugenio Montale]], "Väike testament", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003
97. rida:
<poem>
Nende klaaside taga on [[tuli]],
on valguse [[algus]] ja [[lõpp]].
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
117. rida:
* Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult
:Mida piirab klaassein? [[Tõde]] ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati [[nõdrameelsus]]e tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu [[lind]] vastu akent. [[Valu]] käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.
* [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. [[Loomingu Raamatukogu]] 2011, nr 13-14, (lk 18)
* Klaasist [[linn]] – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles [[kultuur]]ide ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – [[peegeldus]]i nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist
:Esmakordselt [[Narva]] saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass [[eesti keel|eestikeelseid]]
:Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.
* [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
|