Klaas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö)
Pilt
Resümee puudub
5. rida:
 
 
* Taat [[uni|magas]] küll sellel [[päev]]al isegi [[kaks]] vihmaund, aga [[õhtu]] tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev [[põud]]. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli [[valge]] kui klaas ja [[pilv]]etompugi ei olnud näha. [[leht|Puulehed]] närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. [[Kuusk|Kuused]] kuivasid [[punane|punaseks]] ja [[okas|okkad]] langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel [[leib]]a, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja [[tulekahju]]d möllasid igal pool.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Vihmatark "Vihmatark"] kogust "Võrumaa jutud"
 
 
* [[Rakett|Raketid]] panid põlema luised aasad, muutsid [[kivi]] laavaks, [[puu]] söeks, [[vesi|vee]] auruks, tegid [[liiv]]ast ja kvartsist [[roheline|rohelist]] klaasi, mis vedeles laiali pillatud [[peegel|peeglitena]] kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu [[trumm]]id, mis põrisevad [[öö]]s. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase [[suits]]u õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja [[mehed]], vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on [[silm]]ale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86
 
 
* Kõige meelsamini hävitab mass [[maja|maju]] ja [[asi|esemeid]]. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, [[peegel|peeglid]], [[vaas]]id, pildid, [[lauanõud]], siis kaldutakse arvama, et just esemete [[haprus]] on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat [[rõõm]]u: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, [[vastsündinu]] kisa. [[Lärm]]i armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade [[aplaus]].
** [[Elias Canetti]], "Massid ja võim". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 19
 
29. rida:
 
<poem>
Kuidas läikisid loorberilehed[[loorber]]ilehed, oleandrid ja orhideed[[orhidee]]d,
kui [[kuningas|kuninga]] mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga [[tee (jook)|teed]]!
/---/
Kuid äkki - mis prigin ja pragin ja põra? Kesk maja
on korraga mõra! Klaastornis lööb hädakell! Silmad
põledes vastu portaali, ööpimedast vaatab saali[[saal]]i keegi
unedes nähtud näoga võimatu vandersell.
 
"Sina pagana paljas pasatski, mis turaka tempu sa teed?
Sa ju hingad mu klaasmaja katski! Tule sisse, pane
sater selga, söö saia[[sai]]a, joo terviseteed!"
/---/
kuid see pagana paljas pasatski vaatas - vilksti -
villast livreed[[livree]]d, aevastas katuse[[katus]]e katki - atsihh! - ja
läks oma teed.
</poem>
52. rida:
<poem>
Kunagi
jääb [[hõbe]] pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent[[aken]]t.
/---/
[[Jumal]]a
Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud [[viiv]] põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust[[tähendus]]t ja [[nimi|nime]]
sellele, mille peegelpildiks [[valgus]] meid nimetas.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)
85. rida:
<poem>
See, mis öösiti vilgub
minu mõtete mütsi[[müts]]i all,
[[tigu|teo]] pärlmutter-rada
või katkitallatud klaasi smirgel,
ei ole valgus kirikus[[kirik]]us ega töökojas,
leek, mida toidab
punases või mustas[[must]]as kirikuteener.
</poem>
* [[Eugenio Montale]], "Väike testament", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003
97. rida:
 
<poem>
Nende klaaside taga on [[tuli]],
on valguse [[algus]] ja [[lõpp]].
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma[[Surm]]a [[tuba]],
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu[[tiib]]u
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
117. rida:
 
 
* Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult [[peegel]]piltipeegelpilti klaasseinalt.
:Mida piirab klaassein? [[Tõde]] ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati [[nõdrameelsus]]e tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu [[lind]] vastu akent. [[Valu]] käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.
* [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. [[Loomingu Raamatukogu]] 2011, nr 13-14, (lk 18)
 
 
* Klaasist [[linn]] – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles [[kultuur]]ide ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – [[peegeldus]]i nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma[[maailm]]a, teist kultuuriruumi, teist etnost.
:Esmakordselt [[Narva]] saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass [[eesti keel|eestikeelseid]] tekste[[tekst]]e ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on [[potjomkinlus]], nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset [[barokk]]linna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu[[kaev]]u põhjast vastu kõlava kajaga[[kaja]]ga vaidlemine.
:Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.
* [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020