Aino Suits: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
 
==Päevaraamat 1901-1964==
Tsitaadid väljaandest Aino Suits. Päevaraamat 1901-1964. Tõlkinud [[Piret Saluri]], teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud [[Rutt Hinrikus]]; kommenteerinud Rutt Hinrikus, [[Sirje Olesk]] ja Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014
 
 
* Mina ei ela silitustest, hakkab väga, nii hirmsasti väsitama, ma pean looma oma maailma[[maailm]]a, koja, kus võin taaga turjalt maha raputada ja puhata, sest ma pean jaksama, niisama hästi jaksama, nagu see inimene, kes on jaksanud elada kõige rohkem.
** 5. detsembril 1907
 
* Kui hirmus on teada, et imed teise jõust tühjaks, teada, et rikud teise [[elu]] - niisuguse elu, mis pidi jõudma kõrgustesse[[kõrgus]]tesse, kuhu teised on vaid püüelda suutnud. Mida selgemini ma seda tunnen ja tean, seda kirglikumaks muutub mu palve, et meie, et mina jaksaksin katkestada selle sideme, mis kisub alla, mis ei vii üles. Selle, et liigud üksi taevaranna poole, mis ei lähene, selle, et tasasest kõrbest[[kõrb]]est ei tule tilkagi, mis kustutaks [[janu]], seda võiks ehk veel taluda, aga et oled sinna alla läbi oma nõrkuse[[nõrkus]]e kiskunud teise, seda taluda ei tohi, selles pean tugev olema. [[Hing]] peab võitma ihu. Kui kohutav on ihu ühtsus, kui ei leia teise hinge. Kui üürike on kogu [[ilu]]: enne kui hea jõud on saanud alule, on ilu juba läbi, seda mõistsime eile mõlemad. Mina olen vaene, minul ei ole sinule midagi anda. Pärast seda, kui märkasin sinu põlgust[[põlgus]]t, on läi¬nudläinud liikvele [[must]] [[lind]] ja hüüab mulle kõrva[[kõrv]]a, mis tulemas:
:"ja kustuvad üks teise järel minu luuletused"
* 8. detsembril 1907
 
* Need päevad on minu tähtpäevad, minu personaalse arengu[[areng]]u triumfid. Pikkamisi, vägagi pikkamisi teen samme personaalse, eritletud hingeelu elava ini-meseinimese kodumaa poole, see tähendab, üksinduse[[üksindus]]e poole. Aga ka minule, viletsale surelikule[[surelik]]ule, on antud [[õnn]] viibida hetk üksinduse õuedes. Sellele õnnele järgneb küll omalaadne tardunud piin, mis tahab tagasi vaadata ja ununeda endiste unelmate mälestustesse[[mälestus]]tesse. Aga [[inimene]], kes püüab edasi liikuda ja kellesse on peidetud peatumatuse [[seeme]], ta õpib tundma oma kodumaad ja leiab sealt nii oma tööpaiga kui ka nurga puhkamiseks.
* [[Töö]], see on märk, mis jätab jälje ja millega aitad inimese keerlevat, liikuvat elu edasi. Ja ka mina pean leidma oma töö. Igatahes. Liikugu meie diferentseerumine pealegi selles suunas, et üksindus on vabaduse[[vabadus]]e ja rõõmu[[rõõm]]u ainus tingimus, või siis selles suunas, et hoiame palavikulise jõuga teineteisest kinni kogu elu läbi, kui ka „hoonest"hoonest variseks kivi kivi järel”järel". Laevukese tasakaalu[[tasakaal]]u peab üleval hoidma töö ja kaitsma seda pöördeliste tuulte[[tuul]]te eest, mis on laevukesest tugevamad. Sest kukkuda ei tohi. Ütlen nagu varemalt: laevukest juhib [[Jumal]], minu Jumal.
** 6. jaanuaril 1909
 
* Need, kes õilsusest[[õilsus]]est palju räägivad, on harva õilsad.
** 11. jaanuaril 1909
 
26. rida:
** 10. aprillil 1909
 
* Mind vaevab kummaline aimdus. Et see, mis toimub meie vahel, on paralleel sellele, mis toimub sinul teistega. Sinu õpetused, sinu kasvatamised, stseenid, vihapursked, sinu taktika, jalutuskäigud, mälestuste meenutamised, fraasid, laused[[lause]]d, sõnad, psühholoogilised tähelepanekud - kõigel on vaste preili S-iga.u Hommikupoolikul tema, õhtupoolikul mina jne.
:Needsamad kõnelused, needsamad jutud. Sina seletad temale, nagu ka minule, et jääd alatiseks vanapoisiks. Tema jutustab sinule samasuguseid juhtumeid oma noorpõlvest kui mina jne. Kuulen alati [[kaja]] kõigest - ja see, mis meie vahel toimub või millest me kõneleme, see muutub mulle võõraks. Ma vaatlen ja kriitikatiivad lennutavad mu ära sealt, kus asjad sünnivad. Mina elan seda kõike läbi vaid [[vari|varjude]] puudutuse näol.
* 12. aprillil 1909
 
* Minu [[sõprus|sõbrad]] puhkavad mu hinges ristide all. Minu [[armastus]] on muutunud tõredaks abieluks[[abielu]]ks. Minu [[tähendus]] ja koht minu mehe töös on muutunud [[vaikimine|vaikimiseks]]. Minu osa meie ühise majapidamise korraldamisel on muutunud sunduslikuks rahulolemiseks kõigega.
Minu armastus on surnud. Minus on ärganud uus armastus oma lapse[[laps]]e vastu.
** aprillis 1915
 
* Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti[[kunst]]i äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse [[nauding]] või [[mure]] on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/
:Vaatan haleduse ja valuga[[valu]]ga [[armee|sõjavägesid]], kus iga mehe [[pea]] on sidemetes. Kelle elamus siis tõstab mu soontesse tuimakstegeva, jõuetu [[viha]], kui mõtlen, et on igasuguseid lurjuseid, kes võivad lasta karistamatult tappa, haavata ja piinata miljoneid; kelle - Kristuse[[Kristus]]e, [[Lev Tolstoi|Tolstoi]] - tõstetud on tuimakstegev, jõuetu viha [[ülekohus|ülekohtu]] vastu? Mis on minus oma, mis teiste oma? /---/
:Kas ei võta kunst meilt elamuste uudsuse võlu? Kas ei võta kunst meilt võime ja impulsi käia elamuste kirevas möllus oma teed?
* 18. novembril 1915
 
* Saan vaistlikult aru, et minu mees nõuab naiselt nimelt kõike seda, mida mina ei suuda täita. Üksnes sellepärast mõistab ta minu olukorda nii vähe, nagu ta mõistab. Muidu saaks ta minust paremini aru. Tema mürgised sõnad[[sõna]]d ja - veel sagedamini mürgised vihjed[[vihje]]d - on sellepärast nii tabavad, et nende taga on ärapõlenud elu [[pettumus]]. Minu [[süda]] sellest enam ei võpata. Tunnen selgesti, et armastust ma enam ei oota ega õieti igatsegi. Igatseksin vaid vaikset rahulolemist ja [[rahu]].
** Stockholmis 17. novembril 1918
 
* Nüüd ma tean: „Olen"Olen leidnud selles inimeses oma hinge." Seepärast ei ole tavalist armukadedust[[armukadedus]]t, omamise vajadust, seepärast on [[tunne]], igatahes esialgu, seepärast on tema võit minu võit, tema pääsmine minu pääsmine. Olen juba tema raamatute[[raamat]]ute järgi teadnud, et meis on midagi ühist. Ühtekuuluvus [[Eino LeinogaLeino]]ga on alati olemas olnud. Isegi Gustav ütles Suurel Reedel: „Nüüd"Nüüd mõistan, et te olete kuidagi ääretult ühesugused." Voodis[[Voodi]]s ütles ta äkitselt: „Juhtub"Juhtub, mis juhtuma peab, seda ei saa takistada." - Tema, kes ta ei ole iial enne olnud armukade! Olen kirjutanud, et rahuneda. Terve päeva olen olnud kui puuriloom.
:Olen leidnud teises inimeses oma hinge. See [[mõte]] teeb mu peaaegu meeletuks. Ja nõnda olen igatsenud teda nagu mu oma hinge, kuhu kuulun. Ometi ei taha ma temalt midagi. Mõistan kogu elu kulgemise järgi, et nüüd on [[saatus]] minus täitunud. See on nagu [[sünd]] ja [[surm]].
* 11. aprillil 1921
 
* Ta [Eino Leino] rääkis iseenese hävitamisest. Ütles, et ei jaksa inimkonda[[inimkond]]a armastada. Kui kibestud inimeste suhtes, siis kibestud ka iseenese suhtes. „Kui"Kui ei armasta üht, siis ei suuda ka inimkonda armastada." - „Sõltub"Sõltub sinust." - Mina: „See"See reis - ja palju muud." Surusime teineteisel kätt. Läksime lahku. Jõudsin koju. Heitsin kohe pikali ja vaibusin mõtteisse. Laine kandis mind keelatud maadele. Ja tõelisuse tusk irvitas mulle näkku.
** 20. aprillil 1921
 
* Täna õhtul [[suudlus|suudlesin]] üle tüki aja kaua Gustavi pilti ja olin talle tänulik selle eest, et mul ei tarvitse enam olla temasse nii valusalt armunud, et ta ei laasta enam mu veriseks[[veri]]seks muljutud südant, vaid et haavad[[haav]]ad meie vahel on juba kinni kasvanud. Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm34karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süs¬temaatiliseltsüstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnes¬tudaebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse [[haab|haavapuud]]: kõik võsud ja kaugemad juured[[juur]]ed kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise kütte¬puudeksküttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.
** 1. mail 1921
 
* Ma ei ole iial elus nii õnnelik olnud. Nooruses olin ükskord õnnelik ühe kevadise [[öö]] ja veel varemalt kaks kevadpäeva. Kuid mõlemal korral oli mul tunne, et õnn tarvitas mu olemuse kallal vägivalda[[vägivald]]a. - Nüüd nii ei ole. Mu saatus saab täitumuse. Ma kuulun selle inimesega ühte. Ma kirjutasin täna Gustavile, kirjutasin kirja algusesse; armas Gustav, ja see oli täiesti aus. Mu tunded tema vastu on siirad, aga ma olen teise oma. Mu tunded lapse vastu on siirad ja põhjatud. Ma armastan siiralt kogu maailma. Aga minu hing on Eino Leino käes.
** 3. mail 1921
 
* Arvan, et ka teised naised, kes on teda armastanud, on tundnud minuga samu piinu, aga ma arvan, et mitte keegi neist ei ole tundnud nii nagu mina. Sest et tema käes on minu hing. Ma nõuan suurelt Tundmatult aru selle kohta, et ta andis minu hinge teisele, et andis kahele inimesele ühe ja sama hinge. Ma hüüan lakkamatult: ma ei jaksa elada, kuid elan ometi. Ma olen alati olnud armastuses kasin, välja arvatud see üks kord. Ja ma ei hooli ka enam oma uhkusest[[uhkus]]est nagu tänini. Loobu! Loobu! Loobu! Elu õpetab mulle vaid ühtainsat asja: loobu. Ja kui ma selle nüüd viimset korda ära õpin, olen küps siit lahkuma.
** 5. mail 1921
 
* Kell oli palju, õpilane ootas, tüdrukud söömata, Grünthali ja tema proua visiit. Kui trammi ootasin, valdas mind ääretu, lausa põhjatu elutüdimus. Vaatasin laskuvas päikeses[[päike]]ses kollaseid ja sügiseselt tömpe lehtpuid ja ohkasin tahtmatult: „Suur"Suur Jumal, lase mul surra!" [[Alandus]], millega olen rahahäda pärast pidanud leppima, ajas mu judisema. Parem oleks surra, puhata, saada üheks rõske [[muld|mullaga]] ja koos tuulega[[tuul]]ega ohata. Parem kui olla nurjunud, saamatu inimene ja iseenese nõrkuse survel tooreks muutuda. Hetke olin ma üks sureva loodusega[[loodus]]ega.
* Väike Maret ja [[päevik|päevaraamat]], millest hakkab varsti saama inimene, kellele võin pihtida kõike. Ja [[unistus]] mehest, kes on tugev, osavõtlik, mõistab mind, kannaks mu taaka ja armastaks mind. Võib-olla ei ole niisugust olemas. Selle unelmaga ühendab mind veel vaid üksainuke nõrk side.
** 6. oktoobril 1922
 
65. rida:
** 30. oktoobril 1922
 
* [[Kodumaa]], kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse[[pimedus]]se, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse[[vale]]sse. Raadios[[Raadio]]s valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni[[mikrofon]]i ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas [[Juhan Sütiste|Sütiste]] ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...
** 25. veebruaril 1945
 
* Tean vaid seda, et vale süsteem sünnitab valet, moraalitus moraalitust. Riiklik süsteem, milles ei ole mingisugustki usku, mille tuum on vale, kus riigijuhid ajavad asju nii, et see, mis oli eile [[tõde]], on täna lubamatu ja vastupidi, mis eile oli surmapatt, on täna teenekas tegu. Kuidas võib niisuguses atmosfääris sügava moraalse vaistu kasvatamine üldse kõne alla tulla. Kui niisugune ühiskond ragiseb, hakkab ta pooma.
** 28. novembril 1945
 
* Kui õhtul[[õhtu]]l koju tulin, olin tühi, tühjaks pum¬batudpumbatud, aga mul ei olnud õhupuudust nagu pärast [[Marie UnderiUnder]]i õhtut. Olin otsekui oma kohuse täitnud, kohuse eluseaduste ees, kohuse võitluses vale vastu ja inimese tapmise vastu. Kuna ma ei taha, et mind tapetaks, siis pean võitlema nende vastu, kes tapavad inimesi. Ma ei tohi selles võitluses väsida. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad inimeselt [[kodu]] ja omaksed, sest ma tahan oma kodu ja omaksed endale pidada. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes viivad mind vastu mu tahtmist vangina[[vang]]ina võõrastele maadele, sest tahan ise otsustada koha üle, kus olen ja tööd teen. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad minult mu [[isamaa]] ja kodukandi, sest ma tahan, et igaüks saab jätta endale oma isamaa ja kodukandi, ja kui ta sellest loobub, siis võib ta seda teha ise, vabatahtlikult. Ma pean võitlema vabaduse eest. Mis vana võitlus, võitlus vabaduse eest! Ka seesmiselt! Võitle vabaduse eest!
** 7. aprillil 1946
 
* Kakskümmend kaks aastat tagasi võitlesin Temppelikatu I-s oma teisele lapsele elu. Nüüd laman [[gripp|gripiga]] voodis ja võitlen oma tervise[[tervis]]e tagasisaamise nimel. Kakskümmend kaks aastat tagasi oli Gu- Tartus[[Tartu]]s, mina üksi vaesena ja haigena Helsingis[[Helsingi]]s. Eile õhtul sulges Gu mu soojendavasse sülelusse ning haigusest[[haigus]]est nõrgana, mälestustest tulvil, hingeldasin unustust otsides. Öösel hakkasime avama elu ringkäigu sõlmi. Sellest sai kuristikke[[kuristik]]ke avav [[peegel]], kus nägime end eemalt süüs[[süü]]s ja süütuses[[süütus]]es. Me kuulume kokku. Me läheme lahku, piinleme, püüame köidikutest vabaneda. Me ei saa, me pöördume teineteise juurde tagasi, seotuna paeltega, mille heideid me ka ise ei tunne. Piin, õnn, armastus, viha, [[vaesus]], üliküllus, haigus, jõud, [[sõda]], rahu, alandused, võidud, kõigest ilmajäämine, uus [[algus]], pikaaegne sõprus ja korduv kirg liidab meid ühte pikkade aastate pikas ahelas.
** 18. mail 1946
 
* Ühel hommikul leidsin taas Eino Leino, [[luuletaja]] ja oma armsa isikliku sõbra, leidsin ja rõõmustasin nii, et pisarad[[pisar]]ad voolasid rõõmu pärast, leidsin ta helkalaulude „Päikese"Päikese hüvastijätust”90hüvastijätust". Ta astus nagu ilmsi mu ette. Ta ütles mulle palju kordi: „Sina"Sina oled minu viimane armastus." Ja ka sõjakuristik oli minust äkitselt kadunud. [[Luule]] tuli mu juurde kui päästja ja armastaja. Teine maailm, teised inimliigid. Vabad mõtted ja tunded.
** 17. aprillil 1947
 
* Palavikujärgne tühi ja kõle aeg! Olin voodis kuni pärastlõunani, siis läksin poolenisti riietatuna Gu-le appi lõunat tegema. Gu- näeb kahvatu ja väsinud välja, aga uhkustas: „Ma"Ma olen mees, kes saab kõigega hakkama, teeb toitu, ostab sööki, peseb riistu." Pea oli püsti, aga kangelase nägu oli väga murelik. Ei, mõtlesin, ja tõusin üles. Kui lõuna oli söödud, oli kangelane nii väsinud, et läks magama.
** 4. oktoobril 1947
 
* Hommikul tuli Gu- minu juurde ja tahtis mis tema oma. Mina olin nii tõrges. Ootan rohkem soojust ja osavõtlikkust. Mu hing on „vangis”"vangis" iseeneses ja endises elus. Soovib osavõtlikkust, armastust, tähelepanu. On ohtlik hommikud ja õhtud eraldi tubades elada. Mu hing rändab üksipäini paljudel õuedel ja kurvastuse orgudes ja harjub üksi olema. Nii ei solva ega sega teda keegi. Irreaalne muutub reaalseks ja reaalne muutub kaugeks. Sellest on see kasu, et me muutume teineteisele kaugeteks. Gu-d see ei häiri, aga minule muutub eemaldumine liiga tõeliseks.
** 11. oktoobril 1947
 
* Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus „kauhut"''kauhut kaikkialla”125kaikkialla''", tema kirg on „hoida"hoida alati negatiivsuse haav lahtisena”lahtisena", nagu nõuab [[Kierkegaard]]. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i126i ja minu vahel. Missugune [[põrgu]]! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt [[vaestemaja]] peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad[[põrand]]ad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.
** 12. oktoobril 1947
 
* Eile tuli Gu-le [[raha]]. Täpselt pool sellest, mis teadaandes lubati. See oli ka nii hilinenult, et ei olnudki rõõmu saada 299 krooni 600 asemel. Nüüd on kogu selle „palgakõrgenduse”"palgakõrgenduse" juures vaid umbusk, et meid tahetakse tõugata meeleheitesse. Siin Rootsis[[Rootsi]]s ei ole [[riik]] kindel palgamaksja, üksnes eraettevõtja peab seda olema. [[Tulevik]] tundub ka selles suhtes väga ebakindel. Eks näis! Eile oleks pidanud saama selle 550-kroonise stipendiumi. Ei kippu ega kõppu. Helga vajab alailma raha. Toitu[[Toit]]u peab ostma. Kuhu me nii välja jõuame? Soomes[[Soome]]s pannakse need vangi, kes on vähegi eestlase moodi.131 Kui kaua püsib rahu siin? Kas inimene muudkui põgeneb, et ellu jääda?
** 31. oktoober 1947
 
* Täna jooksis Brunkebergstorgil autode[[auto]]de vahel väga rahulikus taktis [[hiir]]. Inimeste [[ükskõiksus]] teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui [[tänav]] või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.
Millest see lähedus hiire ja puuga[[puu]]ga, [[kuu]] ja tänavaga, kuid kaugus inimestest. Millest, millest? Püüan selles selgusele jõuda. Hiir ja puu, kuu ja [[lumi]] ei kuulu ühegi rahva hulka. Nad ei näe minus võõrast. Nad ei võõrasta mind. Nad ei tõrju mind. Mina ei karda neid. Minus ärkab nende suhtes omane, soe tunne. Ma mäletan hiiri Rutjast, hiiri Tartu suures vanas kinos[[kino]]s, hiiri, keda Linda Kruus nii kartis, et nuttis öösel.
** 27. novembril 1947
 
* Minu kogu olemise keskpunkt oli tollal armastus Gu- vastu. Mitte kehaline armastus, vaid kogu olemust andev valmisolek. Ma ei usu, et kumbki meist sellest tollal aru sai. See takistas minu arenemist ja sidus Gu-d ülearu, kuid selle õitsemise ajal sündis „Tuulemaa”"Tuulemaa", selle armastuse õitsemise ajal elas kaks inimesiinimest poollagunenud, roosidest[[roos]]idest ümbritsetud villas[[villa]]s, mille iluaia tagant vilksatasid aeg-ajalt mööda rongid[[rong]]id, aga mille teisel pool oli suur puutumatu [[mets]] - väga keskendunud elu nii õnnelikult, kui on üldse võimalik elada. Olin äsja saanud kakskümmend üheksa, kui põdurana ja raskest koormast rõhutuna Sweet Home’i talve[[talv]]e ja lume rüppe jätsin. Ma ei teadnud siis, kui rahulikult viimasena köögiukse sulgesin, et ma ei tule enam iial samasugusena tagasi. Elu põletisraud ootab määratud ajal meist igaüht.
** 21. jaanuaril 1948, Mareti sündimise aega meenutades
 
* Elu on kõrvuti kahesugune; õnn, armastus, ühtesulamine - ja igapäevase pingutuse töö ja vaev, mustuse eemalepeletamine, [[nälg|nälja]] ja janu kustutamine, ühiskondlike kohustuste täitmine, inimeste abistamine ja palgatöö, et nende eelmistega hakkama saada. Ja kõige taga kõige ülemana: isiksuse arendamine, kuhu ei sobi ükski skeem või leiutis või heategevus, sest selle jaoks peab olema iga kord oma tee.
** 13. veebruaril 1950
 
* Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene [[pagulane]], olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.
:Näen poolvalges toas oma Euphorbia’t''Euphorbia''’t, millel on tänavu kevadel esimesed pisikesed punased tähekujulised õied. Kristuse [[kibuvits]] õitseb, kuigi varred on täis hirmsaid [[okas|okkaid]]. Okkad on võimsad: [[kannatus]] on võimas jõud. Nende vahel õitsevad väikesed armastusepunased tähed. Sama akna ees laiutab lai jõulukaktus, liiga lai meie tubade jaoks. Tal on õisi[[õis]]i. Näen jõulude[[jõulud]]e ja [[ülestõusmispüha]] õisi ühekorraga. Kristuse sünd ja surm.
* 15. märtsil 1952
 
* Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. leinaTema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimis- retkuurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene [[lill]] kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene tinmividinlinnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema [[saladus]]. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
** Eraldi märkmevihik, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424
 
112. rida:
** 12. detsembril 1955
 
* Olen päevaraamatusse kirjutanud ainult "rämpsu", kuna see piina ja lootusetuse maailm, kus ma tõeliselt olen, on liiga verine haav, et seda puutuda võiks. Ja ometi on see ainus tähtis ja oluline ja tõsine, see maailm, kus elab mu hing. Minu [[keha]] sööb ja tunneb janu, vahel väriseb külmastki, kuigi harva. Keha igatseb kümblust ja mõnikord puhtaid rõivaid. Kuid siis sööstab õudusega meelde, et Gu- ja Maret lamavad kangestunutena külma liiva[[liiv]]a all, et ma ei näe neid, ei või anda neile sooje rõivaid, ei või osutada neile armastust. Mu igatsus muutub nii põhjatuks, et ma ei taha kümblust, ei taha rõivaid. Tunnen vaid väsimust, kohutavat väsimust ja masendust. Püüan millelegi mõelda, aga kogu mu hing ei vabane tõsiasjast: Gu- on lahkunud, Maret on lahkunud. Ma näen Gu- silmi, nagu näeksid need üllatavaid asju, need silmad peegeldasid imesid.
** 11. oktoober 1956
 
118. rida:
** 15. novembril 1956
 
* [[Küünal]] muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal [[haud|haual]] alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil[[taburet]]il ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad!
** 23. mail 1959
 
130. rida:
** 22. oktoobril 1961
 
* Ma ei ole tükk aega Gu-d unes näinud. Tänavusest sügisest[[sügis]]est on mul Gu-st ainult üks meeldejäänud [[unenägu]]. Ainult üks. Muidu on neid olnud alatasa. Selle asemel mõtlen temale ärkvel olles kogu aeg, olen ilma temata lausa haige. Vajan teda igas suhtes: kui sõpra, usaldusalust, seltsilist, meest, kuulajat. Kui olen üksi voodis ja mõtlen, et ta tuleb nagu varemalt, siis kisendan üksinduse piinast. On see õnnetus, et olen veel naine? Ja et muutun üha rohkem naiseks. Kas pean seda häbenema? Kui õieti mõtlen, siis see oleks [[häbi]], kui seda häbeneksin. Ega mina ole end teinud?
** 30. oktoobril 1961
 
139. rida:
 
* Välispidiselt olen ma kõike muud kui üksildane. Mul on sõpru ja tuttavaid mitmel maal, aga mul ei ole kellelegi toetuda mõneks tunniks, kui seda on vaja. Sisimas on inimene alati üksi. Seda on öeldud nii palju kordi, et ajab iiveldama. Sellest peaks juba vaikima, selle kohta tuleks leida teisi sõnu.
:Näiteks: inimene on abitu, kui ta ei ehita oma elu omaenda jõu peale, ta on abitu, kui ta ei looda Jumala peale. Inimene on abitu, kui ta ei tunne oma ümbruse sotsiaalseid ja majanduslikke olusid. Inimene on abitu, kui ta on mingil moel haige, kui ta on pime, kui ta on kurt, kui ta ei saa käia, kui tema käed ei suuda kanda, kui ta ei saa magada, kui tal ei ole mälu, kui ta ei suuda ennast valitseda, ja veel arvutu hulk kuisid ...
:Naerata, unusta oma mina, otsi väljapääse, kuidas üksi toime tulla! Aga ilma nurisemata! Rõõm tuleb seestpoolt. Vaata lund, vaata pimedust, vaata päikest, vaata seda väikest tulpi[[tulp]]i, tulbilast, mis katsub suure külje alt õide puhkeda - sinu lohutuseks. Vaata oma suure mure sisse, oma Maretit, tema ilusat peent sisemist mina. Kas sa ei ole rikas säärase murega.— Jaa-jaa!
* 10. ja 11. veebruari vahelisel ööl 1963
 
* Seepärast, Aino, ära kurvasta, et Vello tänaõhtune jutt sellest, et ma ei räägi tõtt, et olen nii vana, et [[nina]] on „tatti”"tatti" täis, et vanade inimeste kogu [[keha]] võivad katta rasvakäsnad, ei tee mul enam tuju pahaks. Mida rohkem niisugust kuulen, seda reipamaks muutun. Õppisin vaid üht: pean loobuma [[seltskond|seltskonnast]], mis masendab, ja otsima seltskonda, mis annab elujõudu. Ja tuleb olla nii palju üksi kui võimalik. Võrratu üksindus. On niisuguseid, kes vajavad seda, mis minul on, ja niisuguseid, kes ei vaja seda, mis minul on. Mul ei ole välist rikkust mitte üheski suhtes - ei raha- ega asjaderohkust, ei kõrget positsiooni ega tiitleid, ei ilu ega tervist, ei kuulsust[[kuulsus]]t ega kuulsaid sõpru - enam mitte. Näen välja inetu ja naeruväärne. Kui hea on niisugusel inimesel üksi olla. See on ainus õige olemise vorm. Süda on kinni lastelaste nagu vaigu küljes. Aga see tuleb neist lahti kiskuda. Ja varsti õpivad nad minus nägema sedasama inetut, naeruväärset ja põlgusväärset olendit, nagu näeb mind nende ümbruskond. Seepärast tuleb juba aegsasti ettevaatlik olla.
** 25. märtsil 1963
 
* Minu suhtumine töösse on muutunud. Kirjutan „soome"soome keeles”keeles" ja nii kii¬restikiiresti kui võimalik. Ükski inimene ei vaja seda peenust, millega olen tahtnud teha seda südametööd.
Süda ja [[aju]] tuksuvad ja lihvivad, aga rahvamass loeb, sülitab ja hül¬gabhülgab kõik, mis neid ei puuduta. Kirjuta eestlastele reipalt ja külmalt. Alusta kohe soome ja rootsi keeles.
** 9. juulil 1963