Redaktsioon: 6. november 2020, kell 15:24 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust Uus lehekülg: '<poem> Velekene, noorekene! Kui ma kud'u ärä koole, Marjakene maale viijä, Ärä sa minno rielä viigu, Raputelgu ratte'illa! Vii viielä sõrmela, Kanna katela käel...'		Redaktsioon: 6. november 2020, kell 15:29 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
25. rida: * Nagu tuttav, värisevad haava lehed alati. Seda nähtust seletatakse mitut viisi: ~~Kolgatale~~[[Kolgata]]le mineku ajal sadanud kangesti ~~vihma~~[[vihm]]a. [[Jeesus\|Õnnistegija]] läinud haava alla vihmavarju, kuid ei haab annud. Sellepärast värisevad haava [[leht\|lehed]] alati. :Teisendi järele läinud [[Maarja]] Jeesusega läbi metsa. Kõik puud kummardanud neid, ainult haab mitte. Sellepärast määratud, et haab peab kõige vähemagi ~~tuule~~[[tuul]]e käes värisema. :Teise ~~legendi~~[[legend]]i järele on Jeesuse [[rist]] haavast tehtud. Jeesuse surmahirmu mälestades värisevad haava lehed alati. * [[Matthias Johann Eisen]], [https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_vana_usk/IX._Puud_ja_taimed "Eesti vana usk" IX. "Puud ja taimed"] * "Näe, haavad löövad juba [[punane\|punaseks]]!" :"Jah," vastas Villu. "Juba hakkavad punaseks minema." :"Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle ~~järve~~[[järv]]e meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt ~~kaske~~[[kask]]e?" küsis perenaine. :"Nagu seletaks midagi," vastas Villu. "On midagi muud kui männid." :"Ta põleb kui [[küünal]] mändide vahel," ütles perenaine. :"Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu," seletas Villu. :"Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba." 42. rida: * "Sookask tõmbub juba [[kollane\|kollaseks]]," ütles Indrek ~~sauna~~[[saun]]a ees seistes, kuna [[isa]] istus paku otsas ja pusis [[pastel\|pastla]] kallal. :"Juba hakkab ~~värvi~~[[värv]]i andma arukaselegi," rääkis isa. "Mõni haab seisab juba nagu [[tuli\|tulle]] torgatud." * A. H. Tammsaare, "[[Tõde ja õigus]]" V, 2. peatükk * [[Eino Leino]] kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu [[viha]]. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma ~~armastuse~~[[armastus]]e tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega ~~vägivaldselt~~[[vägivald]]selt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad ~~juured~~[[juur]]ed kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu [[ilu]] ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii. ** [[Aino Suits]], Päevaraamat 1901-1964, 1. mail 1921 55. rida: Ma kõnnin värisevate haabade all, ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist, väsind lugemast kuulsaid ~~unistusi~~[[unistus]]i. ~~Päikest~~[[Päike]]st kaugete metsapalangute vinasse vajuvat saagapunaselt näen vaesete palavikuliste ~~silmadega~~[[silm]]adega. Järel puhangud vakatavast [[õhtu]] tuulest haabade ladvus. /---/ Hing apras ~~kehas~~[[keha]]s, puudutatud Tuulemaa ~~kaugustest~~[[kaugus]]test, omataolisele olevusele end tahaks teatada. Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed! Ma kõnnin värisevate haabade all tumm, tõsine, [[pagulane\|maapaolase]] sammudega. Mind võtke oma värisemisesse, haavad! 77. rida: <poem> Ma kõnnin varisevate haabade all kodu-eestlase raske sammuga. Ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena ~~hirmust~~[[hirm]]ust, et mis saab ~~Eestist~~[[Eesti]]st. Üle niidetud luha hilised puhangud Eestimaalt aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad. Üle niidetud luha õhtu roidumuses palju prääksuvaid ~~pingviine~~[[pingviin]]e, sekka mõni pasteldes [[ilves]], kõigil viie tuhande krooni eest kuus mulgi kapsaid keres peerlemas, – vastuvõtule lähevad rippuvate rahakottide keskel. </poem>

Haab: erinevus redaktsioonide vahel