Aino Suits: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
33. rida:
* Minu [[sõprus|sõbrad]] puhkavad mu hinges ristide all. Minu [[armastus]] on muutunud tõredaks [[abielu]]ks. Minu [[tähendus]] ja koht minu mehe töös on muutunud [[vaikimine|vaikimiseks]]. Minu osa meie ühise majapidamise korraldamisel on muutunud sunduslikuks rahulolemiseks kõigega.
:Minu armastus on surnud. Minus on ärganud uus armastus oma [[laps]]e vastu.
* Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud [[kunst]]i äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse [[nauding]] või [[mure]] on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/
95. rida:
* Täna jooksis Brunkebergstorgil [[auto]]de vahel väga rahulikus taktis [[hiir]]. Inimeste [[ükskõiksus]] teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui [[tänav]] või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.
:Millest see lähedus hiire ja [[puu]]ga, [[kuu]] ja tänavaga, kuid kaugus inimestest. Millest, millest? Püüan selles selgusele jõuda. Hiir ja puu, kuu ja [[lumi]] ei kuulu ühegi rahva hulka. Nad ei näe minus võõrast. Nad ei võõrasta mind. Nad ei tõrju mind. Mina ei karda neid. Minus ärkab nende suhtes omane, soe tunne. Ma mäletan hiiri Rutjast, hiiri Tartu suures vanas [[kino]]s, hiiri, keda Linda Kruus nii kartis, et nuttis öösel.
* Minu kogu olemise keskpunkt oli tollal armastus Gu- vastu. Mitte kehaline armastus, vaid kogu olemust andev valmisolek. Ma ei usu, et kumbki meist sellest tollal aru sai. See takistas minu arenemist ja sidus Gu-d ülearu, kuid selle õitsemise ajal sündis "Tuulemaa", selle armastuse õitsemise ajal elas kaks inimest poollagunenud, [[roos]]idest ümbritsetud [[villa]]s, mille iluaia tagant vilksatasid aeg-ajalt mööda [[rong]]id, aga mille teisel pool oli suur puutumatu [[mets]] - väga keskendunud elu nii õnnelikult, kui on üldse võimalik elada. Olin äsja saanud kakskümmend üheksa, kui põdurana ja raskest koormast rõhutuna Sweet Home’i [[talv]]e ja lume rüppe jätsin. Ma ei teadnud siis, kui rahulikult viimasena köögiukse sulgesin, et ma ei tule enam iial samasugusena tagasi. Elu põletisraud ootab määratud ajal meist igaüht.
137. rida:
* Täna sain Signe Maconi kaudu Gustavi kirjad Therese Wuorenheimole. Lugesin need päris korralikult läbi. /---/
:Kui ma oleksin täpselt kõike teadnud, ka seda kirja lugenud, mis Gustav talle 1909 oli kirjutanud, siis oleksin Gustavi kindlasti otsekohe sinnapaika jätnud. Saatus, saatus!
:Nüüd mõistan ma ka seda, mida tähendasid kõik need soomlaste sõnasaatmised, näiteks: "Küsige preili Thauvónilt, kas ta üldse tunneb seda noort eestlast?" - Või üks teine kord: "Öelge preili Thauvónile, et ta oleks ettevaatlik. Hoidku end!"
* Södermalmi haigla, 9. veebruaril 1963
150. rida:
* Minu suhtumine töösse on muutunud. Kirjutan "soome keeles" ja nii kiiresti kui võimalik. Ükski inimene ei vaja seda peenust, millega olen tahtnud teha seda südametööd.
Süda ja [[aju]] tuksuvad ja lihvivad, aga rahvamass loeb, sülitab ja hülgab kõik, mis neid ei puuduta. Kirjuta eestlastele reipalt ja külmalt. Alusta kohe soome ja rootsi keeles.
==Välislingid==
| |||